Mis on disainis tähtis?

See on nii abstraktne küsimus, et ma saan siinkohal anda ainult abstraktse vastuse. Esiteks tuleb pähe: kommunikatsioon.

Kui rääkida graafilisest disainist kui sellisest, siis paistab, et oleme ajakirja tehes jõudnud arusaamisele, et graafiline disain iseeneses, erialana, ei ole üleüldse tähtis. Siinkohal mõtlen ma näiteks plakatit ilma sisuta, mis oleks tehtud ainult plakati tegemise pärast, või kirjutist selle kohta, kuidas mõne disaineri töö välja näeb.

Meie jaoks on graafiline disain tähtis, huvitav, mõttekas üksnes siis, kui see suhestub maailmaga intelligentsel, artikuleeritud moel. Kui sel on ehe sotsiaalne aspekt. Oleme kirjeldanud graafilist disaini kui “kummituslikku” nähtust – nähtust, mida tegelikult ei eksisteeri. Tegemist on paranoidse erialaga, mis enese olemasolu alatasa õigustama peab.

Eelistame mõelda graafilisest disainist kui punktist, mis eksisteerib (kui soovite, siis üksnes) seal, kus teised jooned ristuvad. Näiteks plaadiümbrises kohtuvad muusika, kunst ja reklaam. Püüe graafilist disaini defineerida ainult segab; oleme sellest loobunud. Meie ajakiri räägib praegu peaaegu kõigest v.a. graafiline disain. See on kunstist, muusikast, filmist, jne ning ainuke asi, mis seda kõike graafilise disainiga seob, on fakt, et mõlema toimetaja visiitkaardile on kirjutatud “graafiline disainer”.

Avalik tegelemine sellega, mis meile huvi pakub; lood elust endast, mis osutavad võimalikele edasiviivatele teedele, mis ühendavad ja ehk ka ülendavad elu – paistab et praegu püüame kommunikeerida just midagi taolist. See on kõige lähemal sellele, mis on “tähtis”, mis juba ise on vale sõna.

Miks te seda teete? Mis teeb disaineri elu mõttekaks?

Vastuseks küsimuse esimesele poolele: see on viis, kuidas asjadega toime tulla. Meil on piisavalt õnne olnud leidmaks end olukorrast, kus saame asjadega toimetulemist avalikult harjutada. Sel on häid ja halbu külgi, aga lõppude lõpuks tundub, et see on mõttekas ka laiemale publikule. Muidu me seda ju ei teeks ja inimesed ajakirja ei ostaks. Niisiis on käimas meie jätkuva vestlus iseenda ja teiste inimestega, kes on huvitatud samasugustest asjadest.

Teeme seda samuti seepärast, et meie kui praktiseerivate disainerite jaoks eksisteerib tegelikult väga vähe selliseid projekte, mille kallal tahaks töötada, s.o. disainida, toimetada teiste inimeste tarbeks. Huvitav ja veenev materjal, rääkimata usaldusest tellija vastu, on üliharuldased tekkima. Kui see kord on juhtunud, siis on raske tagasi minna asjade juurde, mida inimesed tavaliselt kirjeldavad kui “pisut rohkem kommertslikku”. Niisiis anname seda ajakirja välja seepärast, et ükski teine kirjastaja ei ole meile pakkunud võimalust teha vähemalt sama huvitavat tööd.

Tulles küsimuse teise poole juurde, siis ei tea ma, kuidas sellele vastata. Ma ei oska öelda sedagi, mis MINU elu mõttekaks teeb kõnelemata kellegi teise eest. Aktsepteerides seda kui võimatut küsimust, ütleks ma, et disaineri elu teeb mõttekaks töö, millega on huvitav tegeleda ja koos elada.

Aastal 2001 lugesite oma ajakirja esimeses numbris üles kõik teadaolevad disainiajakirjad. Neid oli sadu. Kohe alguses nimetasite te “Émigréd” ja “Eye’d” kui ainsaid huvitavaid nende hulgas (mis siiski ei rahuldanud teid piisavalt ning nõudsid enda kõrvale kolmandat). Kuidas on see võimalik? Milleks siis kõik need ülejäänud?

Ega kahe nimetatud väljaande esiletõstmine olegi teab kui raske. Valdav enamus teistest saavad tavaliselt algusest peale “kompromiteeritud” oma tekkemehanismi poolt. Tavaliselt sünnivad need mingi kolmanda osapoole huvist: suure emafirma finantseeringul, kooli või mõne muu institutsiooni tellimusel või siis on tegemist puhtakujulise äriga, kus teksti hulk ja iseloom on selges seoses reklaami hulga ja iseloomuga. Nimetatud põhjustel saad sa tavaliselt seda, mida ootad; tavaliselt on neil ajakirjadel läbiv programm või salaplaan, mis ei ole ilmtingimata pahatahtlik, vaid lihtsalt igav. Sisu on harilikult üsna tugevalt lahjendatud ja ajakirjanduslik (meie lemmikväljend ebahuvitava kohta) või vähemalt üsna klisheedeküllane.

Oleme olnud pigemini mõjustatud väikesetiraažilistest ja sõltumatult turustatavatest avangard-ajakirjadest. “Émigré” ja “Eye” olid vähemalt alguses teiste omataolistega võrreldes pisut nihkes ja seetõttu elektriliselt laetud. “Émigré” oli nagu metsik ja taltsutamatu laps ning “Eye” nagu intelligentne suur vend.

Olete ajakirja Dot Dot Dot minevatele kõige mitmekesisemat iseloomu ja päritolu materjalidele esitatavad nõudmised sõnastanud üsna ebamääraselt: lugu on hea siis, kui ta on “väga Dot Dot Dot”. Kas saaksite seda pisut paremini selgitada?

Kui ütleme, et mingi asi on “väga Dot Dot Dot”, siis mõtleme seda, et ei eksisteeri mingeid teadlikke piiritlusi, peale selle, et me mõlemad nõustume materjali sissepanekuga. Ehkki tegemist on madu-sööb-oma-saba-vastusega, on asjalood tegelikult ka täpselt vastupidised: oleme hakanud valima materjali sel põhjusel, et ei oskaks seda kuskil mujal esitada. Seega on ajakirjast saanud justkui orbudekodu, aga seejuures on meil kõige fantastilisemad lapsed!

Kuidas on teie ajakirja erinevates maades vastu võetud? Arusaam graafilisest disainist on ju igal pool erinev. Kas võib täheldada mingi peenikese punase joone olemasolu eri keskuste vahel?

Sellele küsimusele on raske vastata. Erinevates maades erinevalt. Arvan, et tegemist on suuresti suusõnalise soovituse kaudu levival teadmisel. Teeksime pigem justkui bändi või sõltumatut plaadifirmat mitte ajakirja. Meil on loomulikult palju lugejaid Hollandis, sest oleme seal kuni viimase ajani elanud; kastide vedamine kauplustesse on olnud suhteliselt lihtne. Samuti oleme tuntud Londonis ja New Yorgis, sest meil on seal palju sõpru – sageli mõjukaid sealjuures, peamiselt ülikoolides.

Mis puutub muudesse Maa piirkondadesse, siis on siin mingit läbivat joont raske täheldada. Mõnes kohas ei ole me näiteks leidnud korralikku levitajat. Ei tea ja meile see mitteteadmine isegi meeldib. Eelistame niikuinii tegutseda äärealadel. Ajakirja juubelinumbriga algava näitusteseeria mõte ongi keskenduda neile õnnelikele kontaktidele, mis meil on neis peateest-eemal-kohtades tekkinud (sel aastal toimuvad näitused peale Tallinna veel Varssavis ja Bratislavas).

Olete öelnud, et ajakirja esimesed numbrid on olnud vigade ja proovimiste tanner. Üks aspekt, mis näib olevat minevikku jäänud, on võitlus – võitlus parema disaini, tõe jne eest. Miks, kuhu ja kuidas see suund kadus? Kas võitluseks pole enam vajadust?

Ma ei arva, et see on kadunud. Paljudes viimases numbris (9) ilmunud artiklites on läbivaks tõe teema. Selle üle ei diskuteerita lihtsalt enam graafilise disaini terminites, mis paistab olevat see, mida Sa otsid. Tõe üle arutletakse artiklites, mis räägivad kirjandusest, luulest, muusikast. Kuid need ideed viibivad endiselt siin. Seepärast ei olegi kindel eriala, valdkond oluline. Kõik need tekstid ja kujutised esindavad IDEESID, eluviise, töötamise viise. Dot Dot Dot nr 5-s ilmus lugu sellest, kuidas valmis John Bergeri klassikaline teos “Ways of Seeing”. Räägin selles, kuidas overprint, puhaste lõigetega montaaž filmis, ansambel, mis lõpetab loo täpselt üheaegselt, näivad suurepäraselt kirjeldavat protsessi tõesust. Samal ajal kui fotoshopi layerid, kaadrite ülesulamine või muusika fade-out kõnelevad vastupidisest. Meie arust on DDDs ilmuva materjali ühisnimetajaks teatud väärikus. Võib olla oleme me muutunud passiv-agressiivseks?

Kuhu disain teel on?

Ei kuhugi.

Kuhu disainiajakirjad teel on?

Sinnasamasse, kuhu disaingi. Me eelistame mõelda “disainist” kui tegu-, mitte nimisõnast. Tegusõna, mõistagi, ei saa kuhugi teel olla.

Tallinnas annate tudengitele workshopi, esitlete ajakirja juubelinumbrit, aga avate ka näituse. Näitus, nagu arvata võibki, on seotud ajakirjaga. Miks ja kuidas?

Nagu öeldud, on Tallinna väljapaneku puhul tegemist esimese näitusega tulevasest seeriast.

Ühest küljest ei ole see ajakirjaga otseselt seotud – näitus ei räägi ajakirjast, ega ole tegemist ka lihtsalt väljaande 3D-versiooniga. Kuid teisest küljest võrsub see samadest huvipunktidest ja osutustest esemetele, filmidele jne. Meile pakub see võimalust teha asju teisipidi kui ajakirjas.

Trükiväljaandes kirjeldatakse illustratsioone alati suhtes artikli läbiva ideega – seega näiteks pilte Poola ajakirjast Ty I Ja tuleks vaadata seostatuna omaaegse kommunistliku režiimi paradoksidega. Näitusel saavad need olema taolisest kontekstist täielikult lahtirebituina. Mingit didaktilist aspekti pole taotletud. Tegemist on üksnes kogumikuga idiosünkraatilistest objektidest, mis on kokku pandud uurimaks, mis juhtub, kui need sel viisil ühist ruumi jagavad. Nagu elementide kombinatsioonil ajakirjas, on neilgi MIDAGI ühist, kuid raske on osutada, mis nimelt. Võib olla on ühiseks nimetajaks see, et nad kõik ESINDAVAD midagi, taaskord on nad ideede kujutised. Iga objekt sisaldab endas lugu või anekdooti. Tegemist on lugudega, mis eksisteerisid äärealal ja kukkusid siis läbi kultuuriaukude. Just seda katsume inimestele vahendada, kui näitusekülastajaid laupäeval ise väljapanekul ringi juhatame. Senini ja peale seda jäävad need objektid üksi – jälle orbudeks.

Neljapäev, 31. märts 19:00 peab Peter Bilak Kunstiakadeemias avaliku loengu "Type Design and Language" - keelepõhine kirjakujunduses, keele osakaal tähevormide loomisel.
 
Reedel, 1. aprillil 18:00 toimub näituse DDD 10 pidulik avamine Tallinnas kultuurikeskuses KALERI Tartu mnt 43 / Kreutzwaldi 24

Dot Dot Doti viibimist Eestis toetavad Briti Nõukogu, Eesti Kunstiakadeemia
ja Eesti Reklaamiagentuuride Liit.

STUART BAILEY

(läbikukkunud muusik, nagu ta end sageli tutvustab) on lõpetanud disainiteooriale ja tüpograafiale rõhku paneva Readingi Ülikooli Inglismaal ja täiendanud end kuulsa Werkplaats Typographie magistriprogrammi raames Hollandis. Nii nagu tema õpetajad Robin Kinross, Karel Martens ja Wigger Bierma, peab Stuart Bailey disaini puhul tähtsaks selle mõtestatust ja sidet tegelikkusega. Disaineri asi ei ole mitte üksnes disainida, vaid maailmas toimuva osas kaasa rääkida. Suurepärase kirjutaja ja terava pilguga vaatlejana on ta omaenda ajakirja kõrval avaldanud artikleid ka väljaannetes “Metropolis M”, “Eye” , “Émigré” jt. Stuart Bailey on hinnatud õppejõud erinevates disainikoolides nii Hollandis, Inglismaal kui Shveitsis. Disainitöödki teeb ta pidevalt reisides. Mõnda aega tegutses ta Hollandis, siis kolis Varssavisse, peagi asub filmi tegema USAs.

PETER BILAK

on üks tänapäeva jõulisemaid noorema põlve tüpograafe. Omandanud hariduse Slovakkias, Inglismaal, USAs, Prantsusmaal ja Hollandis, õpetab ta disaini Haagi Kuninglikus Akadeemias. Peter Bilakile on kuulsust toonud mitmed tema poolt kujundatud kirjatüübid: Fedra, Eureka, Atlanta, Craft, Holy Cow jt. Peter on tuntud ka tüpograafia kirglik populariseerijana. Ta kirjutab, esineb konverentsidel, tema poolt hallataval veebilehel www.typotheque.com leidub hulgaliselt erialaseid artikleid, diskussioone ja praktilisi nõuandeid; sageli võib Peter Bilakit kohata konkursside zhüriides ja ürituste korraldajate hulgas. Ta oli ka rahvusvahelise tüpograafiaorganisatsiooni AtypI hiljutise Prahas toimunud aastakonverentsi eestvedajaks. Multitalendina on ta osanud ühitada niivõrd erinevad projektid nagu pidevalt muutuva ja ebakonventsionaalse visuaalkultuuriajakirja ning maailma kõige kuivemate ametite hulka kuuluva praktilise kirjadisaini.

DOT DOT DOT

on silmatorkav erand teiste disainiajakirjade seas. Õigupoolest olekski täpsem nimetada seda visuaalkultuuriajakirjaks või ajakirjaks, milles disainerid räägivad sellest, mis neid huvitab ja innustab; seega mitte ilmtingimata disanist. Ajakirja lehekülgedel kohtuvad popmuusika ja Derrida, universum ja 1972. aasta Ford Taunus, pööningult leitud vanad ajaleheväljalõiked ja American Expressi poolsalajane must krediitkaart, tõsised manifestid ja väljamõeldud lood. Toimetajad Bailey ja Bilak on väitnud end teadlikult hoiduvat ettekirjutuste tegemisest nii tekstidele kui ajakirja väljanägemisele. Iga uus number on erinev, sisaldades peale radikaalse kujunduse ka suurtes kogustes sisutihedat ja inspireerivat lugemist. Eestis on ajakiri saadaval Kunstiakadeemia raamatukogus. Alustanud ilmumist 2000. aastal, on tänaseks rahvusvahelise tunnustuse saavutanud Dot Dot Dot jõudnud oma kümnenda numbrini. Juubelinumber trükitakse Tallinnas ning siin toimub ka väljaande esitlus ning temaatilise näituse avamine.