Juba aastaid kestnud “Kunstisuve” näitusteseeria mõte on viia suvel kunst pealinnast välja, et integreerida kaasaegsem kunst rahva sekka, hoidudes publikut hingeliselt traumeerimast.

Pärnu Kontserdimajas toimuv “Kunsti remont?” kuulub “Kunstisuve” selle aasta programmi ega pretendeeri liigsele kontseptuaalsusele. Pealkiri kajastub põhiliselt näituse kujunduses – tööd on riputatud tellingutele. Mõni töö haakub siiski otseselt teemaga, nagu noore graafiku Tõnis Kenkmaa “Costa de Gyproc”, milles kohtuvad remonti tegeva inimese maine argipäev ja tema unistus päikselisest turismireisist kuhugi kaugele. 

Näituse kuraator Jaan Elken esitab kõrvuti tuntud tegijaid ning noori, võimaldades Tartus ja Tallinnas kunsti kõrgkooli äsja lõpetanutele esinemiskogemust. Tegemist on sama missiooniga, mida täidab Jaan Toomiku ja Paul Rodgersi performance’i festival Viinistus. Noortel näib olevat üha raskem oma häält kuuldavaks teha, kui ei kuuluta just Academia Grata alla. Praegusel juhul toimib Elken protežee ja ka filtrina, kes valdab infot eri kõrgkoolide kohta ja esitleb paremaid lõpetajaid.

Kontserdimaja kaks korrust on niisiis täis maale, skulptuure, installatsioone, joonistusi jms. Kuna näitus ise tundus suviselt lahe ja kaootine, esitagem siingi paar kaootilist tähelepanekut.

Noortest jäi silma Tartu Ülikooli taustaga maalija Helina Loid, kelle teemaks melanhoolsed meesaktid, maalilaad pallaslikult unelev. Merike Orav eksponeerib kolme jõuluehte maali (“Peegelvormid”) – justkui mõttetud objektid, aga maalitehniliselt säravas lahenduses. Peda taustaga Mari Elkeni lõputöö – skulptuurilik installatsioon vanadest jalanõudest-mütsidest tundub kolmemõõtmelise ajaloolise fotona, tarretunud hetkena, mille taustainfo vaatajal puudub.

Noorte maalijate tööd tundusid kohati isegi värskemana, kui mõne tuntud maalija tööd, seal esitati vähemalt küsimusi enda ja ümbritseva maailma vahekorra kohta, mis teadagi veel lahtine ja ebakindel.   

Tuntud kunstnike töödest rippusid tellingutel Anu Põdra “Pakendid”, mida esmapilgul tuvastaks Alice Kase töödena. Kunstnikest ema ja tütre dialoog on alanud! Anu Põder on varemgi ühe vähese skulptorina identifitseerinud end naise ja emana.

Näituse dominant oli Mare Mikoff. Uued skulptuurid “Ene” ja “Reet” põhinevad konkreetsetel inimestel, kellele on selga pandud millegipärast (stiliseeritud) rahvarõivad. Kas tõesti on kuulsate meeste modelleerija “ümber spetsialiseerumas” naiste portreedele? Mikoff, nagu ikka, on pigem terav kui neutraalne, leides modellides midagi, mis ajab naerma. Kuuldavasti on skulptuuride näod ja käed n.-ö. dokumentaalsed, võetud inimeste endi järgi, mitte modelleeritud. Kahju, kui Mikoffi modelleerimisand kunstipildist edaspidi täitsa kaotsi läheks.

Kolmas skulptor, Vergo Vernik, on teinud Mikoffi töö taustaks protsessuaalse savist seina, mis näituse kestel kuivab ja muutub.

Spetsiifiliselt “Kunstisuve” märgistab peaorganisaator Sirje Eelma dokumentatsioon näitusest “100 akent” (vt kataloog) ning perekondlik romantiline video “Ypres”, sündinud autosõidu ajal.

Heie Treier