Kui 16-aastase Grieti (Scarlett Johansson) käsitöölisest isa õnnetuse läbi oma silmanägemise ja töö kaotab, langeb perele leiva lauale toomise kohustus tüdruku õlgadele. Ta saab teenijakoha maalikunstnik Jan Vermeeri (Colin Firth) rahvarohkes majas. Mõistatuslik majaperemees on tavaliselt sulgunud oma ateljeesse, pühapaika, kuhu ei tohi siseneda keegi peale kunstniku enda. Majapidamise argielu dikteerib kolm põlvkonda naisi eesotsas Vermeeri ämma, range matriarhi Maria Thinsiga (Judy Parfitt). Maria alaliselt lapseootel tütar Catharina (Essie Davis) elab oma mõjuvõimsa ema kõrval tekkinud ebakindluse paineid välja teenijate peal, majas ringi jooksva lastekamba seas üritab end iga hinna eest kehtestada  raske iseloomuga tütar Cornelia, köögis toimetab klatšihimuline teenijanna Tanneke ja kogu pere kohal lasub Vermeeri saatürliku patrooni Van Ruijveni (Tom Wilkinson) vari. Delfti linna sügavaimate taskutega kunstiarmastaja on väga hästi teadlik oma võimust inimeste elude üle ega kõhkle seda oma huvides ära kasutamast. Alatised rahamured tekitavad lisapingeid - kuigi maja finantsid on Maria Thinsi raudse käe all ja luku taga kindlas kohas, elavad Vermeerid ilmselgelt üle oma võimete.

Rangest kalvinistlikust perekonnast, alati juukseid varjavat lumivalget tanu kandvast Grietist saab koheselt Catharina armukadeduse märklaud, kuna tema tööülesannete hulka kuulub ka ateljee koristamine, kuhu Vermeeri abikaasa oma jalgagi ei tohi tõsta. Kui kunstnik avastab, et tüdrukul on erakordselt hea silm kompositsiooni, värvide ja valguse peale, ei muuda see suhteid Grieti ja ülejäänud majarahva vahel paremaks.

Peaosatäitja Scarlett Johansson, kes 2004. aastal nomineeriti Kuldgloobusele kahe filmi –  “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” ja Sofia Coppola “Tõlkes kaduma läinud” eest, oli filmimise ajal vaid 17-aastane. Kuigi Johansseni rolli näinuna on väga raske Grieti osas kedagi teist ette kujutada, võib fantaseerida, mis näo ja teo oleks filmile andnud Kristen Dunst, Katie Holmes või Kate Hudson, keda kuuldavasti samuti osatäitjatena kaaluti. Kuna filmi dialoog on väga napp, muutub ülioluliseks näitlejate kehakeel. Johanssoni puhul võib õigustatult kasutada väljendit “nägu nagu avatud raamat”. Tema põgenev, süüdlaslik või lapselikult siiras pilk jääb filmi näitlejatööde seast eredamailt meelde. Samas on Grieti tegelaskuju juures üle pingutatud “seksikate” paokil huultega, millega varem on publiku südameid võitnud Milla Jovovich. Ei tahaks ebaviisakalt öelda, kuid kui näitlejannal on terve filmi jooksul mokk töllakil, ei mõju see lõpuks enam ei armsalt ega veenvalt.

Kahjuks ei piisa ilmekast näost, et karakterile vajalikku sügavust anda. Johansseni vaimustav Griet on filmi usutavaim ja kõige rohkem lahti kirjutatud tegelane. Teistele pole värvikihte jätkunud, filmis tegutsevad üsna pealiskaudselt visandatud sümboltüübid, kelles tõsi küll, on kasutamata potensiaali. Nukker, et sedavõrd head näitlejad peavad kannatama viletsavõitu stsenaariumi puudujääkide pärast. Filmi staatilisus rõhutab lihtsakoelist süžeed veelgi.

Platooniline, kuid seksuaalsest pingest laetud suhe majaisanda ja teenijatüdruku vahel ei saa jõuda mingisuguse happy endini. Kuigi Vermeeri ja Grieti ühendab arusaamine kunstist, on lahutavad jõud – religioon (Vermeer on katoliiklane), abikaasa ja seisusevahe – tugevamad. Paraleele võib tuua teise ajastufilmi “Armunud Shakespeare’iga”, kus kunst sünnitas samuti võimatu suhte. Mäletatavasti mängis Colin Firth “Armunud Shakespeare’is” paha Lord Wessexit ja Tom Wilkinson nagu “Pärlkõrvarõngaga tütarlapseski” “rahakukrut”.

Põhiväärtuse annab filmile Eduardo Serra Oscari võitnud operaatoritöö. Pea iga filmikaader näeb välja nagu maal Madalmaade 17. sajandi kunsti galeriis. Valgus Jan Vermeeri maalidel on pehme, soe ja kollane, samas kui paljud tema kaasaegsed, näiteks Rembrandt van Rijn (1606-1669) maalisid tumedama taustaga pilte ja eelistasid nn keldriluugivalgust, kus langevas valgusvihus joonistuvad dramaatiliselt välja teravad kontrastid. Ühes oma intervjuus on režissöör maininud, et osasid interjööre, näiteks kunstniku ateljeed kujutades, lähtusid filmitegijad vermeerlikust värvigammast, samas kui ülejäänud keskkonna kujutamisel on inspiratsiooni ammutatud teiste samaaegsete maalikunstnike loomingust.

Ajaloolisest Jan (Johannes) Vermeerist (1632-1675) on teada väga vähe. Talle on atribueeritud vaid 35 maali, millest “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” on üks kuulsaimaid. Pole ka teada, kes on pildil üle õla vaatav tüdruk. On arvatud, et tegu võib olla Vermeeri või siis Van Ruijveni tütrega. Kuna pole võimalik kindlaks teha, keda, miks ja millal on Vermeer pildil kujutanud on tee kõikvõimalikeks spekulatsioonideks avatud. Hämara taustaga maali on kutsutud ka “Madalmaade Mona Lisaks”.

Kokkuvõttes võib filmivaataja ennast samastada loo lõpus oma erakabinetis kunsti ja kurioosumite keskel istuva Van Ruijveniga, kes rahulolematu näoga omandatud kunstiteosesse koondunud iha ja igatsuse draamat vaatab. Tegelikult, ei saa keegi filmi peategelastest filmi lõpuks oma tõelist tahtmist, samamoodi jääb “Tütarlapsest pärlkõrvarõngaga” ilus mälestus aga tühi tunne.

“Tütarlaps pärlkõrvarõngaga”.

Suurbritannia, Luksemburg 2003. Tallinnas kinos Sõprus alates 5. augustist.