OMAAEGNE KUULSUS: 86aastane Anni, pool maailma läbi rännanud endine akrobaat-tantsijanna, on oma eluga kunstiinimeste vanadekodus väga rahul. Vahur Luhtsalu

Ungari on tuntud kui väga kireva kultuurieluga riik. Arusaadavalt leidub seal ka rohkelt pensionilejäävaid kultuuriinimesi. Üllatusega avastasin, et kunstnike vanadekodu, millest alljärgnevalt juttu tuleb, on tegutsenud juba rohkem kui viiskümmend aastat.

Ódry Árpád M?vészotthon (ÓÁM) ehk tõlkes Kunstnikekodu asub Budapesti 6. linnaosa diplomaadikvartalis aadressil Lendvay tn. 13, otse Eesti Vabariigi Suursaatkonna vastas. 20. sajandi alguses valminud suursugune ehitis oli koduks seemneviljakaupmehe perele, kes põgenes Ungarist enne Punaarmee sissetungi 1945 a. Peale sõda seisis maja tühjana, kuni 1950. aastal palus Ungari näitlejanna ja filantroop Hilda Gobbi (1913 - 1988) tolleaegselt nomenklatuurilt luba hoone kasutamiseks eesmärgiga rajada sinna kodu elatanud kunstiinimestele.

Majast olid selleks ajaks alles piltlikult öeldes vaid seinad. Hilda Gobbil ning ta mõttekaaslastel tuli näha palju vaeva, et hoone elamiskõlblikuks muuta. Energilise inimesena ei jäänud ta ootama riigi tuge ning koos näitlejatest sõpradega korraldati heategevuslikke teatri- ja tsirkuseetendusi. Saadud tuludest ennistati maja ja kohandati see vanurite vajadustele vastavaks.

Majja siseneja leiab ennast 19. sajandi lõpu vaimus stiilselt ja elegantselt sisustatud ruumidest. Koridoride seinu palistavad fotod-maalid tuntud kunstnikest ja näitlejatest, kelle viimased elupäevad on siin möödunud.

Aastate jooksul on hoonet pidevalt ümber ehitatud ja mugavamaks muudetud.  Kõigil asukail on omaette toad.

Hoone ümber on kahe terrassiga varjupakkuv aed. Nii toad kui ka ühiskasutuses olevad ruumid on sisustatud esmaklassilise antiikmööbliga, millest enamik on saadud annetustena. Lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Széchenyi ujula, kus on võimalik soodustingimustel termaalvees sulistada ja türgi saunas käia. Söögikordi on päevas kolm. Vanadekodu nädalamenüü paneb suu lausa vett jooksma - röstitud kanamaks, munasupp, kaneelirullid, jne. Mõnel päeval pakutakse ka veini.

Ainsa kitsaskohana hakkas ehk silma mõne inimese kasutuses oleva korteri väikesed mõõtmed. Pika elu jooksul koguneb märkimisväärses koguses mälestusesemeid ja muud maist vara, mida on kahju minema visata. Nii need asjad siis seisavad toanurgas virnas. Vaatamata sellele võib ÓÁM-ist rääkida kui kõrgeima taseme vanadekodust, mida allakirjutanu on seni näinud.

Kõige noorem vanadekodu asukas on 60 aastane ja kõige vanem nende seast saab tuleval aastal 100 aastaseks. Hetkel on majaelanike keskmine vanus 83 aastat. Vanadekodus veedab oma viimaseid elupäevi 44 kultuuriinimest, kellest vaid 5 on mehed. (Selle üle aga ei maksa imestada, sest on ju teada,  et naiste keskmine eluiga on tunduvalt pikem kui meeste oma).

Vanadekodu direktrissi Éva-ga räägime põgusalt maja ajaloost ja selle elanikest. Algselt kuulus kunstnikekodu ülalpidamine Haridusministeeriumi haldusalasse, kuid Sotsiaalseaduse vastuvõtmisega 1993 a. reguleeriti mõnevõrra ka kunstnikekodu statuuti ning nüüd kuulub ÓÁM ungari sotsiaalmajade ehk vanadekodude ühtsesse võrku saades toetust ka riigieelarvest. Alates 2004 a. maist korraldab vanadekodu elu Haridusministeeriumi ja Ungari Näitlejate Ametiühingu poolt kontrollitav mittetulundusühing.

Minu vestluspartneriteks omaaegsete Ungari kuulsuste seas olid Anni (86), pool maailma läbi rännanud endine akrobaat-tantsijanna, Erzsebet (85), kauaaegne Debreceni, Szolnoki ja Szegedi linnateatrite näitleja ja Stefania (77), endine ooperiprimadonna Ungari Riiklikus Ooperis, kelle partneriteks on olnud mitmed muusikamaailma staarid nagu Mario del Monaco ja Jose Carreras ning kes oma karjääri jooksul saavutas tunnustust mitmete riikliku tähtsusega autasude näol. Stefania on veel praegugi päris kenas vormis ja laulab oma ea kohta märkimisväärse intonatsioonipuhtusega kaasa videokassetile salvestatud aariaid, mida me koos vaatasime ja kommenteerisime (Stefania kirub kui täidlane ta ühel või teisel salvestusel on, mina jälle vaidlen vastu).

Pikantse seigana oma elust kirjeldas Stefania juhtumit, kuidas üks kade lauljanna ooperiteatrist talle nö. austuse märgiks kenasti pakituna anonüümselt ekskremente saatis. (Selgituseks olgu öeldud, et Ungaris soovivad kolleegid teineteisele enne etteastet "Egy kalappal", mis tõlgituna tähendab "Ühe kaabutäiega".)

Elanike praeguse eluolu kohta küsides jäi mulje, et ollakse oma eluga ja üksteisega enam-vähem rahul. Stefania kurtis vaid, et tal pole võimalik oma toas heliredeleid ja koloratuure harjutada, mis on iseenesest kurb, sest sellises eas ei jõua ju enam kogu aeg majast välja minna kui tuleb tuju laulda. Samuti oli ühel elanikest probleeme näppajast naabriga, kuid võib-olla oli asi lihtsalt selles, et inimesel endal puudus mälu selle koha pealt kuhu ta ühe või teise asja pistis.

Mitmed majaelanikud teenivad veel praegugi teatris või klubiüritustel esinemistega endile elatist. Mõnikord käib majas filmivõttegrupp, otsides sobivaid osatäitjaid linateostesse. Sellised võimalused tekitavad parasjagu elevust, sest see on ju ka võimalus väikest lisaraha teenida.

Elu vanadekodus pole tuim vegeteerimine teleka ees, vaid vaheldusrikas ja põnev tegutsemine ning mul tekkis isegi kartus, kas vanureid liialt ära ei väsitata.

Esmaspäeval ja reedel toimub ühine muusikakuulamine salongis. Teisipäeval ja neljapäeval on ravivõimlemine ja massaaž. Psühhiaater külastab vanadekodu korra kuus ning viib läbi rühmateraapia kõigile soovijaile. Vastavalt soovile käib seal kas juuksur, kosmeetik või pediküürija. Kord kuus peetakse sünnipäevapidu, kus kangelasteks on antud kuul sündinud. Kolmapäeviti on salongis filmivaatamine.

Eakatel kolleegidel käivad tihti külas oma karjääri alustavad noored kunstnikud - näitlejad, muusikud jt., kelle etteasteid salongis saadavad ovatsioonid ja braavohüüded. Käiakse ka väljaspool maja teatri- ja tsirkuseetendustel ning kontsertidel. Kunstnikekodu uhkeldab 2000-köitelise raamatukoguga, mille rariteetsemad eksemplarid pärinevad 19. sajandist. Kord kuus tuleb kokku vanadekodu üldkogu, kus lahendatakse esilekerkinud probleeme, pannakse paika menüü järgmiseks kuuks jne. Kes jaksavad, käivad matkamas ja vähemalt kaks korda aastas minnakse suvitama väljapoole Budapesti. Samuti näeb kord kuus trükivalgust majaelanike poolt toimetatav kuukiri, mis tutvustab järgmise kuu üritusi ja annab ülevaate uute tulijate kohta (foto ja elulugu kogu hiilguses).

Kellel siis on õigus pääseda sellesse maapealsesse paradiisi?

Peamine kriteerium on, et inimene peab olema töötanud loovisikuna vähemalt 20 aastat. Loovisiku mõiste on üsna lai, sest sellesse kategooriasse mahuvad ungarlaste puhul ka teatris, kunstigaleriis või muuseumis pikka aega tegutsenud abipersonal, nagu näiteks piletikontrolörid, valvurid, lavatöölised jne. Kuna võimalike huvitatute ring on üsna suur, siis on raske korrapealt kohta saada ka siis, kui abivajaja avaldus rahuldatakse vanadekodu funktsioneerimise eest vastutava komisjoni poolt. Uue taotleja nimi lisatakse nimekirja ning vastavalt sellele, kuidas vanadekodus mõni koht vabaneb, liiguvad ka nimekirjas olevad soovijad koha võrra ettepoole. Ka abieluinimesed on siin oodatud. Juhul, kui üks kohataotlejaist on pikaajalise karjääriga kunstiinimene, siis tema abikaasa võib olla elukutselt kes tahes - abikaasasid teineteisest ei lahutata.

Nagu öeldakse - tasuta lõunaid pole olemas ja nii tekib ka vanadekoduga liitunul asutuse ees rahalisi kohustusi. Olenevalt valitud toast ja mugavusastmest, perekonnaseisust jm. teguritest, tuleb asutusele tasuda summa suuruses 630 000 - 1 512 000 forinti (41 000 - 98 500 krooni). Juhul, kui leiab tõendamist, et inimesel pole võimalik ühekordset sissemakset teha, peab kunstnikekodusse pürgiv kandidaat leppima sellega, et loovutab 80% oma igakuisest pensionist vanadekodule. Juhtub ka nii, et sissesaanuna ei meeldigi kunstnikekodu enam niivõrd või ei ole vanad olijad uue inimesega rahul. Selle tarbeks on sisse seatud 3-kuuline prooviaeg, mille jooksul saavad vanad kalad ja uustulnuk teineteisega kohaneda. Kui uus olukord ei meeldi - pole probleemi. Raha makstakse tagasi ja koht loovutatakse järgmisele järjekorras olijale. Viimane tagasimineja oli mõned aastad tagasi üks maalikunstnik provintsist, kes peale ühekuulist pealinnas viibimist otsustas, et läheb siiski tagasi maale elama. Eks linnaeluga harjumine võtab aega ning kindlasti on maainimesel raskem vanuigi linna müra ja kära sisse tulla.

PS Lendvay tänav 13 elanikud saadavad tervisi oma eakatele kolleegidele Eestis ja palusid mul kindlasti teada anda kui Tallinnas avab uksed kunstnikekodu.