Sooloetendus “I
t’s nothing really
”
Lavastus ja esitus: Taavet Jansen.
Esietendus 15. jaanuaril Kanuti Gildi
SAALis.
Taavet Jansen
on pragmaatiline
lüürik. Kuigi tema viimases tükis “It’s Nothing
Really” kõlavad enamasti mehelikult jõulised helid ja
visuaalses mõttes pole pildi estetitseerimisele peaaegu üldse aega
raisatud, peitub kõva koore all õrn kunstnik – kergelt
murelik pealegi. Jansen räägib kaasa tänapäevase
kunstikeelega, tema n-ö rokenrolli sisikonda paljastav stsenograafia on
tänasele teatrile iseloomulik, mis sest, et pisut hardcore. Teatud osa
sellest kaasaegsuse normist sunnibki kunstnikku ohkama “it’s
nothing really” (“see on tõesti tühiasi”).
Minimalistliku seadena, ehk mõne vöökõrguse
kõlarikolaka, helipuldi, MacBooki, MaxMSP-nimelise programmi ja
lihtsate prožektoritega, on Jansen kõik etenduses vajaliku lavale
asetanud. Sellist võtet näeme (tantsu)teatris tihtipeale. Jansen
liigub familiaarse enesestmõistetavusega tehnikahunnikute keskel ringi.
Nagu omas mahlas. Ta liigub laval nagu helitehnik, valgustehnik, lavamees,
transamees... Kui ei teaks, et see pruunides pükstes ja t-särgis
vunts on autor, võiks pakkuda kas või tuletõrjujat –
nii pragmaatilise ja argise mulje jätab ta. Aga siiski, Jansen on etenduse
koreograaf, helikujundaja, tantsija, näitleja, stsenograaf,
kostüümikunstnik, narraator, dramaturg ja tehniline nõustaja,
kõik teavad, et tuletõrjujad teatrit ei tee.
Kogu
tüki intriig on kokku võetav vana hea inimene vs masin
vastandusega. Tantsija ja koreograafi minevikuga Jansen on juba aastaid
Hollandis multimeediat õppinud ning paratamatult on tema
tehnikavaimustusele järgnemas tehnika mõtestamise mõtlikud
päevad. Moodsates etendustes peetakse praegu esesestmõistetavaks,
et pool action’ist on mingis laadis tehnitsistlik trikitamine.
Mõnikord öeldakse isegi, et näe, nad ei viitsinud tükki
lõpuni teha, panid video. Ja sellepärast tahaks mõnikord
puritaanlikult tõdeda, et “Jumal ei ole mitte pannud vett ja tuld
kokku”, nagu ahastas üks vaimulik, kui nägi elus esimest korda
aurulaeva sadamasse tossutamas. Mõnikord tõesti tahaks, et kui
esineb rock-ansambel Von Krahli baaris, ei rööviks tähelepanu
mõttetu pildivõdin ekraanil. Mõnikord tahaks, et vorm
jätaks ruumi sisule.
Küllalt selgelt just seda Taavet Jansen
oma tükiga ütlebki ja laseb masinal ühemõtteliselt
etendust dirigeerida. Tal on seal arvuti, mis käivitab ja kinnijooksutab
enamikku etenduse protsessidest. Taavet taandab ka iseend tööriistaks
ja ütleb “tegelikult olen ma hoopis videomees”. Peaaegu
usutavalt. Sest tegelikult astub Jansen siin hoopis Kunstimasina teenistusse.
Ta annab küll sisule uue vormi, aga ise jääb samaks –
kunstnikuks/inimeseks. Meisterlikult muide.
Kuigi
“
It’s nothing really
” pole mingi ulme,
tundub üsna kohasena tsiteerida
Isaac Asimovi
kolme
robootika seadust:
- Robot ei tohi tekitada kahju inimesele
või oma tegevusega seda soodustada.
- Robot
peab täitma inimese käsku, kui see ei ole esimese seadusega
vastuolus.
- Robot peab hoolitsema enese julgeoleku eest, kui see ei ole vastuolus esimese ja teise seadusega.
Ja
teatrimaagia jäi ellu...
