Nagu ikka kostitab Viin praegugi mahlakate kultuurielamustega. Näiteks kuldse õie­krooniga ehitud setsessiooni liikumise kuulsas näitusehoones (1898) eksivad kunstikuninga Gustav Klimti “Beethoveni friisi” kummardajad tiirasesse seksbaari. Mullivannid, asemed omaette ja avalikuks aelemiseks, hämarus pole mitte ainult butafooria, vaid katse tuua enam kui saja aasta tagust dekadentlikku vabameelset olustikku lähemale. Selle nädala lõpuni saavadki seal õhtuti kokku svingerid, häbelikumad võtavad niisama napsi ja naudivad erootilist tantsu.

Viini linnamuuseumis aga õmmeldakse kokku fin de siecle’i hullus ning modernsus. Nõnda hakati toona vanglate moodi “narridetornide” asemel inimesi ka leebeilmelise arhitektuuri abil mõjutama ja ehitati juba täiesti uut tüüpi asutusi, nagu kuulus Josef Hoffmanni kavandatud Purkersdorfi sanatoorium või kas või meie oma Seewaldi hooned. Näituselt ei puudu grotesksetes poosides Schiele aktid, Freudi diivan, närviliste prominentide portreed ja muu kohalik klassika.

Milline võiks olla uus dimensioon meie vabaõhumuuseumides? Autentselt tahmane tare, kus suits ajab silmad vett jooksma, jalgu jäävad pudulojused ja silgupead ning suveniiri asemel saab kaasa täid ja lutikad?