Viini linnamuuseumis aga õmmeldakse kokku fin de siecle’i hullus ning modernsus. Nõnda hakati toona vanglate moodi “narridetornide” asemel inimesi ka leebeilmelise arhitektuuri abil mõjutama ja ehitati juba täiesti uut tüüpi asutusi, nagu kuulus Josef Hoffmanni kavandatud Purkersdorfi sanatoorium või kas või meie oma Seewaldi hooned. Näituselt ei puudu grotesksetes poosides Schiele aktid, Freudi diivan, närviliste prominentide portreed ja muu kohalik klassika.

Milline võiks olla uus dimensioon meie vabaõhumuuseumides? Autentselt tahmane tare, kus suits ajab silmad vett jooksma, jalgu jäävad pudulojused ja silgupead ning suveniiri asemel saab kaasa täid ja lutikad?