“Kunstisuvi” ka Gotlandil

Rainer Vilumaa tutvustab Eesti suvenäituse rahvusvahelist haaret

Igasuvine kuurortkunstiüritus “Kunstisuvi” on olnud mitmekordselt ning mitmekülgselt tänuväärne ettevõtmine. Ühest küljest on see aidanud kunsti rahvale lähendada, täpsemalt öeldes lähendada kunsti Eesti suvituslinnade publikule, sest silmailu ja vaimukosutuse järele janunevad ju nii kohalikud asukad kui ka supelsaksad. Pealegi pole “Kunstisuve” poolt pakutav mingi kaelamurdev kontseptualism, vaid suverežiimile lülitunud inimesele igati seeditav nüüdiskunst. Seega on “Kunstisuvi” tulnud toime sellega, mille paljud on kahe silma vahele jätnud või tühiseks ja ebavajalikuks põlanud – lähendanud kunsti laiemale publikule, toonud mäe Muhamedi juurde. Paljud inimesed kardavad uuele kunstile ise läheneda, sest see on nende jaoks midagi mõistetamatut ja agressiivset.

Samavõrra tänuväärne on “Kunstisuvi” väljundina kunstnikele, kellele suiselt loid kunstielu ülemäära palju võimalusi ei paku. Suve loetakse traditsiooniliselt akude laadimise ning inspiratsiooni otsimise ajaks, kuid tänapäevastes tingimustes peab kunstnik olema pidevalt nähtaval. Peaasjalikult küll tema looming, kui tegemist pole just kunstnikuga, kelle isik kuulub lahutamatult ta taieste või nende valmimisprotsessi juurde. Viimased, tõsi küll, on “Kunstisuvel” siiski vähemuses, kuivõrd see festival on platvormiks peaasjalikult traditsioonilisema väljenduslaadiga ning traditsioonilisemaid meediume viljelevatele kunstnikele. Ometi ei saa öelda, nagu kujutaks “Kunstisuvi” endast mingit kunstistagna kantsi, kuhu on koondunud need, kes tänapäeva kunstisituatsioonis kohaneda ei suuda või ei taha. Pigem esinevad uuemad suundumused n.ö soft-kujul, sageli sünteesitult traditsioonilisega.

Sel aastal tuli peakorraldajail Sirje Eelmal ja Rait Präätsal praktilistel põhjustel ürituse haaret kitsendada, piirdudes Eesti linnadest vaid “suvepealinna” Pärnu endaga. Küll aga pikenes haare üle mere.
Järjekorras kaheksas “Kunstisuvi” ületab riiklikke piire. Seda küll mitte päris esimest korda, kuivõrd projekti on varem kaasatud ka Belgia linnake Kuurne, küll aga on seekordne ühisprojekt Gotlandi saarega juba puhtkultuuriliselt tähendusrikas, kuivõrd sidemed ja seosed ulatuvad ajas üsna kaugele.
Meie ning sealsete kunstnike ühisnäituse initsiaatoriks oli kohalik kunstnike ühendus Ars Gotlandica, kes Eesti-poolsed osalejad valisid möödunud suvel Saaremaa näitusel nähtu põhjal. Niisiis esindavad Eestit Gotlandil graafikud Inga Heamägi, Maie Helm ja Sirje Eelma, viimasel ajal ikoonikunstnikuna tuntud Mall Nukke, maalija-kollaažikunstnik Lemming Nagel, Jaan Luik, klaasikunstnik Rait Prääts, skulptorid Jüri Ojaver, Terje Ojaver ja Elo Liiv ning installaator Üllar Kallau.
Näitus nimega “Art Summer in Gotland 2002” toimumispaigaks on Kungsgårdi nimeline mõisaansambel Roma asulas üsna saare keskosas, keskusest Visbyst idas. Kunstile on reserveeritud kunagisest kloostrist ümber ehitatud mõisamaja tiibhooned ning mõisasüdame ümbrus. Kel lähiajal Gotlandile asja, võib peale korallkaljude ja Visby betoonlammaste ka hetke kunstile pühendada ja näitust kaemas käia.

Näitus Gotlandil jääb avatuks 5. juulini.