Kunstituru elavdaja
Kunstihoone nõukogu otsusel asub Kunstihoone uue juhatajana 2. detsembrist tööle Reiu Tüür (28), kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafikuna, läbinud Londoni City Universitys magistrikursuse kultuurimänedzhmendi alal ja juhtinud Pärnu kunstikooli Academia Non Grata rektorina.
Kuidas plaanid uues ametis alustada? Kas kohe suurte muutustega või sujuvalt?
“Suurte süsteemidega on nagu suurte loomadega, mõlemad liiguvad aeglaselt. Näiteks näitustegraafik on paigas kuni järgmise aasta lõpuni, mina hakkan seda kujundama alles aastal 2004. Samas on muidugi asjad, mis nõuavad kohest tegutsemist.
Hoone ise on üsna kehvas seisus praegu. Siis, kui oli see “Ruumi naasmine”, naasis tegelikult ainult interjöör ja fassaad. Praegu maapind vajub maja all. Kavatsen võimalikult ruttu tellida linnavarade ametist ekspertiisi, et kui kalliks võiks maja kordategemine minna. Ja siis, kui maja on korras, saaksin juba hakata mõtlema suuremate rahvusvaheliste näituste peale. Praegusel hetkel on olnud probleem selles, et pole olnud piisaval tasemel pinda pakkuda – tingimused ei vasta, igasugusel tasemel töid ei saadeta.”
Mis on veel pakiline?
“Kodulehekülje tahaksin teha selliseks, et ta kutsuks rahvast rohkem. Praegu Kunstihoonel internetis kodulehekülge polegi. Muu hulgas võiks seal olla soovituslik kunstnike nimekiri inimeste jaoks, kes soovivad osta head kunsti, kuid pole ekspertidega kontakti leidnud. Kindlasti ka näituste nimekirjad.
Ja üldse tööle publikuga tahaksin rohkem rõhuda. Kavatsen tekitada Kunstihoonesse sellise publiku, kes ei oleks tingimata kriitikud või kunstnikud või nende sõbrad. Näitustel võiks käia ka poliitikud või ärimehed - tuntud persoonid, kes oleks ka ülejäänud rahvale eeskujuks, et rahvas käiks nende jälgedes. Oma esimese aasta tööd ma näengi selles, et muuta näituse pakkumise teenust atraktiivsemaks.”
Kuidas atraktiivsemaks?
“Ma ise olen näiteks selline inimene, kes tavaliselt ei käi näitusel ainult üks kord, mõnikord ma käin kümme korda. Lähen mõnda pilti veel pärast vaatama, sest avamisel ei pääsenud hästi ligi või mis iganes. Ma usun, et on väga palju inimesi, kes käiksid Kunstihoones igal nädalavahetusel, isegi kui seal on sama näitus. Kui ilm on vilets ja sopa sees sumbata ei viitsi, võiks ju minna hoopis Kunstihoonesse jalutama. Ja selle jaoks võiks olla näiteks aastakaardid või kuupiletid.
Korraldada võiks ka konverentse galeristidele. Viimasel ajal on Tallinnas kinni pandud kaks väga olulist galeriid – Raatuse ja Vaal. Leian, et Kunstihoone üks eesmärke tulevikus olekski funktsioneerida kunstituru teabekeskusena. Ehk saaks tellida ka mujalt maailmast koolitust galeristidele, kes praegu on meil siin tõeline marginaalia.”
Mis mõttes?
“Galeristid ei ole väikeettevõtjad, kes saaksid toetust kaubandus-tööstuskojalt ja samuti ei kuulu galeriid kultuuriasutuste hulka, mida rahastaks riik.
Muidu ma näen, et kunstiturg on siin hakanud üsna hästi tööle viimase kümne aasta jooksul. Kahest- kolmest galeriist on tekkinud 104 rohkem või vähem arvestatavat. Ja me ei ole kindlasti selline riik nagu Singapur, mis peab ise looma ühe galerii ja seda ülal pidama, et üldse midagi toimiks. Meil on ikkagi traditsioonidega riik, kus galeriiasjandus on orgaaniline. Kuid praegu tundub olevat hetk, millest sõltub, kas meie kunstiturg areneb edasi või toimub mingi murdumine.
Mul on plaanis hakata välja andma galeriigiidi, ideaalis iga paari kuu tagant, kus oleks ära trükitud kõigi Eesti galeriide aadressid ja näitustekavad. Giid käiks samuti Kunstihoone kui kunstituru teabekeskuse töösse. Sellist funktsiooni Kunstihoonel varem ei olnud, see oleks siis minu poolt uus.“
Kas võib öelda, et Kunstihoone kui asutuse praegune seis on kriitiline?
“Tegelikult ei ole põhjust niiväga kurta selle üle, mis on. Kunstihoone oli ka enne mind Eesti kunstielus keskne asutus ja seda on majandatud nii hästi kui võimalik suhteliselt väikese eelarvega.
Muidugi on vaja teha head lobitööd, et eelarvet senisel kujul säilitada ja seda veel kasvatada. Kunstiinstitutsioonid on nagu ooperiteatrid minu arust – nende väärtus ei ole muusikalide hüperkasumites vaid selles, et nad annavad häid etendusi, samas ikkagi oma eelarvet tasakaalus hoides. Ma tahan, et Kunstihoone säilitaks oma elitaarse maine ja saaks ka rahaliselt hakkama.”
Millist kunsti peaks Kunstihoone näitama?
“Minupoolne vastus on see, et loodan leida võimalikult hea eksperdi või eksperdid, kes suudaks kokku panna sellise näitustevaliku, mis oleks kooskõlas Kunstihoone renomeega. Ühesõnaga delegeerin selle ülesande, jättes enda hooleks korralduslike detailide kokku klapitamise.”
Mis oli enese kandidatuuri üles seadmisel põhiliseks motiiviks?
“Seni olen lugenud art managemendi loenguid Eesti Kunstiakadeemias Jaan Toomiku magistrandidele. Palgas ma nüüd tegelikult kaotan, akadeemia professori töötasu on suurem kui Kunstihoone juhataja oma. Aga mulle tundus, et ma ei taha jääda puhtalt teoreetikuks omal alal. Tunnen, et praktiseerida on vajalik. See oli antud hetkel mulle vajalik väljakutse.”
SAI VAJALIKU VÄLJAKUTSE: Reiu Tüür ei taha kultuurimänedzhmendi alal jääda teoreetikuks - ta tunneb, et praktiseerida on vaja.
Rene Velli foto &n bsp; &nbs p;
