Kunstnik ja koht
See näitus toob vaatajate ette terve rea teoseid, milles kohtuvad nii vormilahenduslikult kui ka sisuliselt kaks erinevat ja üksteisega põimuvat maailma.
Eelkõige abstraktse maalijana tuntud Mari Roosvalt on seekord kasutusele võtnud fotoelemendi – kõrge kunsti traditsioonide kohaselt nö. mittekunstilise meediumi - ja ühendanud selle edukalt abstraktse maali nn. puhta kunsti loogikaga. Ometi ei tee see enamikest näitusel väljapandud teostest lihtsalt kollaaže, nagu me neid kunstiajaloost tunneme. Näib, et Roosvalt jääb abstraktse maali traditsioonile kui romantilis-modernistliku vaimsuse ühele olulisele kandjale truuks, kuid ta ühendab selle (vähemalt mingis mõttes) kõige objektiivsemaks peetava meediumi – fotograafiaga. Kui abstraktne maal esindab individuaalset, romantilist, väljenduslikku ja autentset, siis foto on massiline, suhteliselt objektiivne, dokumenteeriv ja lõputult reprodutseeritav.
Samasugune kahe erineva väljenduslaadi või maailmanägemise suhtlus leiab aset kujutatu tasandil. Ülemaalitud või pigem pilti sisse maalitud fotodel on enamasti kujutatud ruume, hooneid või loodusmaastikke, kusjuures fotografeerija tähelepanu on olnud suunatud kujutise struktuurile. Ükskõik, mida me fotodel ka ei näe – palgivirnad, puud, kividest laotud müürid, ehitiste sisekonstruktsioonid – kõik need objektid osutuvad fotodel elementideks, mis moodustavad rohkem või vähem korrapäraseid mustreid. Selles väljenduks justkui looduse ja inimtegevuse korrastav või korrapärane olemus. Viimasele on vastukaaluks aga kunstniku isikupärane ja küllaltki stiihiline pintslitõmme, mis fotode ümber suuremõõtmelised värvimaastikud loob. Loovisik silmitsi kohtadega, subjektiivne element abstraheerivaga.
Minu lemmikuks näituselt on väikeseformaadiline sari “Koht 1-24”. Kui suurema formaadiga teoste puhul on maalielement ülekaalus ning fotod oleksid justnagu maaliruumi sisse raamistatud, siis väikese formaadi puhul on kaks erinevat meediumi ja seeläbi ka kaks erinevat meelsust teineteisega kohakuti. Nende tööde puhul on raske öelda, kas tegemist maali või kollaažiga: pigem on nad mõlemat ja samal ajal ei kumbki. Meediumi – maali ja kollaaži, maali või kollaaži – suhte dünaamika hakkab kujundama ka nende tööde nö. emotsionaalset ruumi: strukturaalne ja emotsionaalne väljenduslikkus ei asu enam piirjoontega eraldatud teose “siseruumides”, nad on teoses kokku saanud ning teineteisega lahutamatult läbi põimunud. Isikliku ja üldise, sise- ja tavareaalsuse ühendamispüüe nii, nagu maalikunst seda võimaldab – see on Mari Roosvaltil väga hästi korda läinud.
