(Vasakult) kunstnik Laura Põld, kuraator Marika Agu ja kunstnik Kati Saarits möödunud sügisel EKKMis. Foto: Laura Toots

Minu tegevusperiood kunstnikuna ei ole just väga pikk, aga ometi saan tuua küllaga võrdlusi, kus koostöö EKKMiga osutub selliseks tervislikuks ideaaliks, millele suurem osa kogemusi erinevate näitusemajadega alla jääb. Samuti on paljud kolleegid, keda Eestisse olen kutsunud ja kes ka EKKMiga koostööd on teinud, välja toonud selle muuseumi idealismi, selle maja ainulaadsuse ja paindlikkuse kohaneda spetsiifiliste projektidega ka ruumiliselt, tegelemist oluliste teemadega tänapäeva maailmas. Rõhutatud on selle maja avatust, isetust, suurt panust oma valdkonda ja erilisust regiooni kultuurimaastikul. See hoone näitab ka just Tallinna tõesemat palet, ta ongi oma võimalustega tegelik Eesti keskmine. See "keskmine" ei ole renoveeritud Kultuurikatel, millega on püütud EKKMi võrrelda. Jah, see on ohtlik statement. Ja muidugi tuleks Põhja pst 35 hoopis korda teha, mitte muuseum kinni panna.

Olulised projektid sünnivad koostöös. Tahan välja tuua, kui harukordne on EKKMi juures see, et muuseumi juhid on ise ka seotud näituste produktsiooniga. Et kunstnikud, kes EKKMi ruumidesse uue teose toovad, ei ole üksi oma ideede, küsimuste ja muredega, vaid muuseumitöötajate ringis saabki leida parimad lahendused, vahendid ja ajakava. EKKMi inimesed tunnevad seda maja ja selle võimalusi läbi ja lõhki. Inimlik tasand ja otse suhtlemine on säilinud, ja see on oluline. See läbipaistvus on kunstnike ja nende vaimse tervise mõttes nii tähtis!

Väga suur osa meie kunstnike portfoolioid kaunistavaid keerukaid ruumiinstallatsioone on olnud võimalikud ainult Eestis ja nii mõnedki ainult EKKMis.

EKKM on oluline ka just selle poolest, et nende programmis pääsevad nähtavale ka vähemmärgatud või need, kes pakuvad huvi just täna ning kelle sõnum mõnes teises mitmeaastase ooteajaga näitusemajas õige hetke maha magaks.

Ja veel EKKMi varjatud funktsioonidest. Minuga on viimastel aastatel mitu korda juhtunud nii, et väliselt nimekad näitused või projektid välismaal on osutunud problemaatiliseks. Mõnikord on ära kukkunud lubatud rahastus ja võimalused. Teinekord tulevad suurte installatsioonide tegelikud mõõtmed korraldajale üllatusena, kuna neil puudub kogemus ja kokkupuude füüsiliste probleemidega ning kahjud on jäänud minu kui kunstniku kanda. Väga raske on olnud sellest lollist abitust olukorrast väljapääsu leida! Ma olen EKKMist saanud nõu ja tuge Eestist rahastuse leidmiseks, et mõnede välisprojektide näilist mainet mitte kahjustada ja omaenda kahjud tasa teha. Mul ei ole ühegi teise Eesti kunstiinstitutsiooniga sellist usaldust. (Mul on isegi piinlik siin seda mainida, sest kogu aeg peab ju mingit ilusat pilt üleval hoidma, kuidas näitused välismaal lihtsalt juhtuvad, kuidagi imeväel.) Mind (ja paljusid häid Eesti kunstnikke) ei esinda ükski galerii ja seepärast on võimalus kuskilt infot ja abi küsida väga oluline. EKKM on paljude kunstnike ka nende EKKMist väljaspool toimuvate projektide juures nõuandjaks ja toeks.

Kõik Eesti kunstnikud blufivad! Mida ma selle all silmas pean? Väga suur osa meie kunstnike portfoolioid kaunistavaid keerukaid ruumiinstallatsioone on olnud võimalikud ainult Eestis ja nii mõnedki ainult EKKMis. Kui ma oma tegemisi väljaspool Eestit tutvustan, ollakse üllatunud, kui töömahukas ja n-ö mittekommertsiaalne on valdav osa minu loomingust. Isegi läbirääkimised selles suunas, et mõnda neist näiteks Soomes, USAs või Austrias korrata, kukuvad enamasti läbi kohe, kui arutlusele tulevad logistilised küsimused või tehnikute töötunni hinnad. Minu looming on suures osas bluff ja rahvusvahelises kontekstis üle minu tegelike majanduslike võimete hüppav. Tehtu ja selle kaudu saadud tähelepanu on saanud võimalikuks tänu kunstitöötajatele, kelle esmane motivatsioon ei ole raha, vaid kvaliteet ja ühine valmidus toota kohati ettearvamatuid kogemusi, püüda mingisugust just sellesse ruumi paigutuvat ideed ja luua dialoog, mis omakorda tekitab meeldejäävaid elamusi. Sarnaselt kunstnikele "blufib" vist ka EKKM, mis toodab maailmatasemel programmi, aga tegutseb kehvas seisus majas, kunstnike ja kunstitöötajate hüvanguks. Ma soovin, et nii paljusid kunstnikke nähtavale toonud ja oma loometeel edasi aidanud EKKMi tunnustataks sellega, et võimaldatakse tal Põhja pst 35 hoones pärast korrastustöid oma kõrgetasemelist programmi jätkata.

Ja mis on veel oluline - Põhja pst 35 on lisaks olnud paljudele kunstiinimestele avatud hoone, kus kohtuda koosolekuteks või niisama, vahetada kogemusi ja algatada diskussioone. EKKMi laieneb ka Eesti Kunstiakadeemia jt tegevus. See on muuseum, kuhu minekuks ei pea enne totaalset muutumist läbi tegema, et olla cool. Sissepääs muuseumisse on tasuta, selle muuseumi töötajad ei jaga Instagramis eksootiliste õhtusöökide pilte, arvan, et nad vist veedavad suurema osa õhtuid muuseumis järgmist näitust ette valmistades.

Kõik eelnev teeb EKKMist muuseumi, milleta ei saa.