Kunstnik on ühiskonna nägu
See ei ole vist eriline saladus, et Eestis on
tänapäeval väga vähe kunstnikke, kes oma kunstist ära
elavad. Need, kel see õnnestub, on ühtaegu hoolikad raamatupidajad
ja osavad suhtekorraldajad. Need, kes sellega hakkama ei saa, tegutsevad lisaks
kunstitegemisele koristajate, ettekandjate ja kopiraiteritena. Nende
tseeveedest te seda enamasti siiski ei leia, kuna hierarhiline kunstimaailm ei
salli allahindlusi.
Sellest hoolimata on kultuuri funktsioonid ja selle toimimise
viisid ühiskonnas viimase 15 aasta jooksul tundmatuseni muutunud.
Nõukogude ajal pidas kultuuripoliitika ülal suhteliselt piiratud
hulka kultuuritegijaid, nüüd on tegijate arv tunduvalt kasvanud.
Tänapäeva kultuuri määravaks jõuks on saanud turg ja
eratellijad. Kunstnikest on saanud FIEd ja MTÜd, kes laveerivad oma
loominguga erinevate rahastajate huvide vahel. Ilmajäetuna igasugusest
riiklikust toetusest, peab tänapäeva kultuuri tegija leidma ise oma
tegevusele pointi ja otsima sellele tellijad.
Tauno Kangro Kalevipoja-projekti maksumuseks hinnatakse 15–20
miljonit krooni. Pole kahtlust, et Kalevipoja kuju Tallinna lahes on katse
suurelt mõelda. Tänapäeva kunstnikuna ei alahinda Kangro
meedia võimu, tema tööd sünnivad koostöös
erasektori ja võimukandjatega. Kunst tähendab allhankeid
ehitusfirmadele ja enesejäädvustamise võimalusi noortele eesti
ärimeestele.
Kunstnikust on saanud eelkõige see, mis temast
kõneldakse. Ühelt poolt võiks ju mõelda, et varem
hoogsalt mustatud eesti kunst ainult võidab rohkest meediakajast –
tänapäeva kunstnikust on saanud positiivne kangelane. Vahel tundub,
et Kangro teened ei ole eesti kaasaegsele kunstile positiivse imago loomisel
sugugi väiksemad KUMU avamisest. Kultuuriinstitutsioonid ja meedia
maitsejüngrid käsitlevad seda sõjana enda vastu, nende jaoks
on projekt toores ja barbaarne nii oma kogult kui vormilt. Ajalehed kihavad ja
kunst võidab leheruumi. Lärmaka vastastekarja kiuste on Kangro
suutnud endale luua hea poisi maine. Kunstnik toidab edasi vanu müüte
ning ka maast leitud tähelepanu vastu ei ole tal midagi, sest selle suudab
ta kiiresti muuta kapitaliks. Riiklik kultuuripoliitika vaikib ja mida tal
olekski öelda.
Kalevipoja menu põhjuseid tuleks siiski otsida hoopis
kaugemalt kui positiivne meediakaja või linnavalitsuste toetav
poliitika. Esiteks pakub Kangro kunst inimestele seda, mida nad
näitusesaalist juba ammu ei leia. Nii on vana hea Kalevipoeg omamoodi
reaktsiooniks 1990. aastatel Läänest imporditud kallite masinate ja
arusaamatute ideede kunstile. Lihtsalt jutustusi, vanadest tuttavatest
tüüpidest, ei olnud ju kaua kusagilt võtta. Kui 1990. aastatel
kasutasid Eesti kunstiinstitutsioonid ära inimeste kõrgendatud
ootused, mis kultuurile seati, siis nüüd kasutab Kangro ära
soodsa ühiskondliku situatsiooni, kus kunst on rahvast kaugenenud.
Ka teine põhjus on seotud üleminekuajaga. Kui
demokraatia tingimustes peab kultuuritegijaid traditsiooniliselt üleval
keskklass, kes on ka nende kunsti kõige olulisem publik, siis selle
nappusel saavad maitse-autoriteetide ja ebamäärase kultuuripoliitika
asemel otsustajateks raha ja meedia, kes suunavad ja kujundavad ka
tänapäeva ühiskonna muid sfääre. Lisaks sellele on
Kalevipoja-plaan kaudselt seotud ka noore riigi enesedefineerimise vajadusega,
uute ikoonide ja Nokiate loomisega. Kuid see, missuguse kunsti kaudu seda
tehakse, ei ole ega saagi enam olla kultuuriinstitutsioonide ja riikliku
kunstipoliitika otsustada. Sest kunstnike igapäevaelu sõltub
ettevõtjatena ju mõlemast järjest vähem ja
vähem.
Hollandi sotsioloogid on kultuuriturgu uurides teinud
kindlaks, et eraostjate eelistused kunstiturul kanduvad hiljem üle
avalikku sektorisse (sh ka muuseumiturule). Selle stsenaariumi järgi
hakkavad Kalevipojad ja teised Kangro kujud tulevikus ringlema
sõnumitena meie kultuuriloos. Tegelikult teevad nad seda juba praegu.
Kui me nõustume mõttega, et kunste on palju ja need on
erinevad, siis kas ikka on põhjust olla Kalevipoja kuju vastu?
Soovijatele jääb vabadus näha selles Trooja hobust Eesti
kultuuriinstitutsioonide mängumaal. Kuid samas on see ühe
mõjuka huvigrupi kunst ja ühtlasi märk institutsioonidele, et
neil oleks aeg oma poliitika eesmärgid üle vaadata, et
tänapäeva kultuuriturul oma tegevusele uus tähendus leida.
Lõpuks pole ju ainsatki head põhjust, miks Kangro tööd
ei peaks meile mõjuma sümpaatsetena – arusaamatu kaasaegse kunsti
asemele toovad nad tagasi selle, mis "loomulik" ja kõigile ühtviisi
mõistetav. Kunst on oma ühiskonna nägu. Nii nagu ka
kunstnikud.
