foto: peeter sirge

I

Kunstihoone näitusel on Toomas Vindi ekspositsioon muljetavaldav kogu tema vanematest ja uuematest maalidest. Näituse alguses paiknev maal “Tee linnalähedases metsas” (1979) on nagu teejuhiks näitusele. Erinevalt paljudest hilisematest Toomas Vindi maalidest on männipuude vahele kaduvalt teerajal mingi peaaegu kirjeldamatu unustuselinik, õhkõrn hõllanduse loor, mis puudutab südant. Võiks isegi öelda nii, et “seda teed me teame” või et “oleme sellel kõndinud”.

Vindi maale võib paigutada unenäo- või fantaasiamaailma, metafüüsilised männikud ja pargid on täis salapärast kutset, tardumust, millegi ootust. Kuid väga palju kõnelevad maalid ka konkreetsest õhustikust Tallinna äärelinnas Nõmmel, kus oli Toomas Vindi lapsepõlvekodu. “Vaade linnale II” on pilk Nõmme servalt alla, natuke ähvardavale Mustamäele, “Diivan männisalus” (2000) näitab õõvastavalt suurt hiigeldiivanit puude vahel lillaka õhtutaeva all. Diivan looduses, esmapilgul kohatu ese pärismaastikus on ometi mingi Nõmmele omane kurioosum – raudteeäärses männikus võib suviti leida mõne trööbatud lamatsi, millel peal ja ümber kulgeb päeviti ja öösiti varjatud elu, mida ka kirjanik Vint on oma teostes kirjeldanud. Põneva trio moodustavad maalid “Mäng” (1972) kolme lapsega lagendikul vöödilise posti juures, “Mäng II” (2013) kolme lambatalle, posti ja taamal laiuva linnasiluetiga ning “Linnalapsed” (2013) kahe lapse ja juba süngelt ähvardavate kõrgmajadega rohelise välja ääres. Erinevad motiivid põimuvad näitusel tervikuks ja lasevad kunstniku mõttekäike jälgida läbi aja. Minu personaalne lemmik on “Mälestus Vääna-Jõesuust” (2003), kus on kujutatud Vääna-Jõesuus endise pioneerilaagri “Energeetik” peasissepääsu lähedal asuvat tünnikujulist ümmargust tehnorajatist. Kui ma ei eksi, siis umbes samal ajal rajati endise laagri kohale moodsate betoonmajade kompleks ning võibolla räägibki see mälestus tollest ajast.

Näituse ruumide vasakpoolse osa täidavad Aili Vindi meremaalid. Ägeda kontrasti hillitsetud pargimaastikega loovad Aili Vindi opilikud 1970ndate aastate guašimaalid ja võimas valguspannoo, hõlmav meremaalide väljapanek ja vaimukas “peephole” silmade puhastamiseks valgusega.

Näitusel on ka üks Aili ja Toomas Vindi ühine maal”Aili vaatmas oma unenägu” (2011), kus kerge ja helendav laine murdub kaarjalt rohelisele murule. Mis edasi saab, selle kohta ei anna maal ainsatki vihjet. Kõik on võimalik.

II

Olen senimaani Toomas ja Aili Vinti lahterdanud eraldi kunstnikena, mõlemad suveräänsed suurkujud oma alal - Aili Vint on Eesti silmapaistvaim marinist ja tema abikaasa Toomas Vint pargimaastike maalija ja kirjanik. Mõlemal oma teekond, kõrvuti kulgevad, kuid mitte lõikuvad rajad. Ühisnäitus paneb aga mitte ainult otsima ühisjooni, vaid ka võrdlema. Ning see iseeneselikult tekkinud võrdlusmoment, mis võib olla ka provokatsioon, ning tekitab vastakaid mõtteid. Kui näitus on kataloogis ja pealkirjas “Aili Vindi ja Toomas Vindi” näitus, siis kas see nimede järjestus on lihtsalt viisakusvormel, paigutades naise nime tema abikaasa nime ette? Või on see provokatsioon, meelitamaks vaatajat selle üle mõtlema ja tabama end provintsliku piiratuse või shovinsimi lõksust? Kui kunstihoones on Toomas Vindi saal paremal ja Aili Vindi saal vasakul, siis kas see ka midagi tähendab?

Toomas Vint on Aili Vinti tasahilju oma maalidele sisse toonud, aja jooksul üha enam. Tõtt öelda, on Toomas Vint vähehaaval niimoodi verminud brändi, mille kaudu me Aili Vindi ära tunneme – vaade selja tagant, iseloomulik kehahoid, äratuntavalt sarnase kübara alt paistvad seljale langevad juuksed. Nüüd piisaks isegi selle kujundi siluetist, mustvalgest versioonist, et Aili Vint eksimatult ära tunda.

III

Toomas Vindi uus raamat “Mõned kummalised naised” (Tulikiri, 2014) on omakorda seotud tema aktimaalide näitusega Haus Galeriis möödunud aasta alguses. See Toomas Vindi kümnes novellikogu, on pühendatud kokku kuueteistkümnele naisele. Kirjanduses on fiktsiooni ja tegelikkust keerulisem eristada kui maalikunstis ja luban endale kategooriliselt mitte nõustuda Eero Epneri sõnadega ühisnäituse kataloogis: “Sõnad muudavad asjad meile turvaliseks. Vintide maastikud teevad vastupidist”. Ehk pole Epner Toomas Vindi kirjandusliku loominguga nii põhjalikult tuttav kui tema maalidega, kuid Vindi novellid ja romaanid on kõike muud kui turvalised. Need mängivad kummastuse ja vaevuaimatava ohu piiri peal ja ühemõtteliselt kahe-, kolme-, või enamamõttelised.

Novellikogu iga jutustuse ette on paigutatud samanimelise maali repro ja kumb neist oli enne, on võimatu öelda. Kindlasti on naispeategelastele pühendatud novellikogu loomine üsna piirav raamistik, kuid Vint on meisterlik novellist. Ühest küljest on peategelasteks üksikud naised, kelle elu tundub igav, kuid teisalt on avanev pilt kaleidoskoopiliselt kirev, ulatudes armukeste, abielumeeste, seksiorgiate, homosuhete ja kadunud kallimate vahakujudeni. Üks tugevamaid novelle (ja ka aktimaale) on kogumikus “Üksinda leebes meretuules”, millest räägib muuhulgas omaaegse kunstielu pahupooltest. Aktimaalijana on Toomas Vint esialgu küll kõikuva tasemega, kuid õnnestumised näitavad suunda kadunud Evald Okase tippaktimaalide poole.