Elin, kui talvel oli Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses kunstiinstitutsioonide iga-aastane kohtumine, tegin ma nalja, et kui sina ja Vano Allsalu soovite Eesti Kunstnike Liidu juhtimist jätkata, peate Putinit ja Medvedevit tegema ehk omavahel kohad vahetama. Ja naljast saigi tegelikkus, sõna sai teoks. Kuidas see siis nüüd juhtus?

See ei olnud tegelikult plaanis. Ja inimesed seda üldjuhul ei usu.

Arutasime Vano Allsaluga ja otsustasime, et üks meist võiks jätkata, just pooleliolevatele arendustegevustele mõeldes. Ma ei mäleta, kuidas see sündis, aga otsustasime, et mina võiksin olla see, kes läheb edasi. Muidugi juhul, kui valitakse. Asusin endale asepresidendi kandidaati otsima, käies läbi kümneid tublisid kunstnike liidu liikmeid.

Ei osanud uneski näha, et ka 24 tundi enne kunstnike liidu suurkogu ei ole peale minu ühtegi soovijat. Ja siis tuli Vano appi ja kandideeris koos minuga. Päris kindlasti ei olnud see meie aastaid sepitsetud plaan, et nüüd teeme Putinit ja Medvedevit.