Eesti kunstnik Kati Roover (37) pole kunagi Eestis esinenud, küll aga Helsingi Kiasmas, kus praegu avatud inimese ja keskkonna teemaline suur näitus „Coexistence“ sai nime just tema video järgi. Rooveriga käis lahe taga kohtumas Kadri Karro.

„Nii kaua kui ennast mäletan, olen alati tahtnud vähemalt korra elus Amazonasesse minna. Ma olin just Soome Kunstiakadeemias magistriõppe lõpetanud, kui sõbrannalt kuulsin, et kunstnikel on võimalik kandideerida ühte Amazonase uurimiskeskusesse Brasiilias,“ räägib Soomes elav eestlannast kunstnik Kati Roover. Tal õnnestus saada põhjanaabrite nüüdiskunsti suurtoetaja, lifti­firma Kone stipendium ja veeta kümme päeva Labverde uurimiskeskuses, mis asub Amazonase mastaape arvestades väikesel maalapil, kümme korda kümme kilomeetrit suurel kaitsealal, kus tagasihoidlikust pindalast hoolimata leitakse endiselt uusi liike. „Ämblikke, putukaid, erinevaid ööloomi,“ loetleb Kati. Ja kus öösiti kostab läbi kõrvu­lukustavate loodushäälte aeg-ajalt ka püssipauke. „Salakütid,“ ütleb Kati.

Vihmametsas filmitud materjalist ja kogutud mõtetest valmis 2018. aastal pisut üle 20 minuti pikkune poeetiline videoessee „Coexistence“, kus Amazonase roheluse sadu varjundeid ja helisid saadavad pealeloetud tekstina kunstniku mõtisklused ja tunded põimituna teaduslike faktide ja ajalooga. „Mida ma näen selles üüratus roheluses? Ma olen harjunud nägema betooni eri varjundeid; seinu, mis eraldavad kõike.“

Avalehele
0 Kommentaari