Kurat on meie nõrkuste nägu

Rahvusooper Estonias hiljuti lavale tulnud Eduard Tubina ballett “Kratt” lisab kohalikule folkloorile moodsama mõõtme, kirjutab Triinu Soikmets.

Saatan ei tule punases keebis ja sarvedega, ta tuleb kõige sellena, mida iial soovinud oled.

Tucker Max, “Assholes Finish First”

Eduard Tubina balleti “Kratt” nimitegelasel on kaks käskijat – vanakurat ise ja tehasejuhist peremees, kelle vahel sõlmitud lepingu järgi hakkab kratt viimasele varandust kokku vedama. Kuradile (Anatoli Arhangelski) vastutasuks kolm tilka verd loovutanud Peremees (Denis Klimuk) ei paista siinjuures küll eriti aldis, tema galantsus ja vaoshoitus hukatuslikule täitmatusele ei vihja. Talle selgakargava Krati (­Jonathan Hanks) mängulisus ja riuklikkus väljenduvad veidi selgemalt, kuid ka koomiliselt. Hõbedase parukaga ringi kekseldes meenutab ta ulakat puudlikest, kes on sünnist saati natuke marutaudis, toob jooksujalu tagasi nii omad kui võõrad kummipallid, tüdineb siis ning asub piltikult purema nii omanikku kui iseennast. Krati ülemäärane joviaalsus sümboliseerib justkui Peremehe kuiva kesta sees pulbitsevat lõputut janu, mis muidu välja ei paista. Vanarahva jutu järgi võiski ju ka peremees ise kratiks käia...

Korraks Kuradi käsilaste võrgutuste küüsis sirgeselgne Peremees siiski paindub ning ahnus ajab ta sõna otseses mõttes upakile. Käsilased ise aga toovad tahes-tahtmata silme ette Estonia hiljutiste uuslavastuste pahelised tegelaskujud – Tuhkatriinu kiivad kasuõed ja lapsetapjast armukadeda Medea. Selle analoogia valguses võivad tantsijate emolik meik, sarvilised soengud ja punaste paeltega tepitud musta värvi trikood paista nagu korduvkasutatav klišee, millesse ei tasu aga kinni jääda. Võtkem seda kui üheselt arusaadavat märki ning süvenegem sellesse, mida see tähistab. Kurat kui kiusatuste allikas ei ole tegelikult nagunii saba ja sarvedega, ta on meie endi nõrkuste nägu.