Kingissepa rajooni Kingissepa linna Viktor Kingissepa nimelise I keskkooli õpilasena oli minul küll Viktorist kasu. Postuumselt muidugi... Viktori sajandal sünniaastapäeval 1988 leiti lõpuks raha, et linn üles vuntsida. Eriti just linnapark: see tehti üleni korda, restaureeriti vana kuursaal ja kõlakoda. Pargi ääres Kingissepa tänaval oli aina ilusam jalutada ja pargis puude otsas ronida.

Kuressaare kesklinnas on üks kolmnurkne väike plats, mis on otsekui monumentide jaoks loodud. Tõsi küll, öösiti lahutavad seal meelt pätipoisid Vabadussamba monumendil mõõga ära murdmisega. Siis piiluvad peidupaigast, millal saja meetri kauguselt politseijaoskonnast korrakaitsjad kohale jõuavad. Aga see tõsiasi ei vähenda väljaku pidulikkust.

1950ndatel seisis see Vabadussamba koht tühjana. Saaremaa Muuseumi kultuurharidustöö osakonna juhataja Raul Salumäe teab, et platsil olnud ajastule omane kivi tahvliga, mis teatas, et sinna püstitatakse ausammas Viktorile. Tegudeni jõuti lõpuks linnale nime andnud kommunisti sajandal sünniaastapäeval 1988. Riik tellis skulptor Matti Varikult monumendi, et Kingissepa kuju kesklinnas kõrguks. Kurbade silmadega 25 tonni kaaluv Viktori monument oli ausalt öeldes juba algusest peale üsna õnnetu. Linnarahvale meenutas ta pigem hoopis suurt teatrimeest Mikk Mikiveri: nii saigi monument rahvasuus Mikiveri nime.

"Viktori juubelipidustuste lõpp (26. III 1988) kujunes Kuressaares omamoodi nõukogude võimu lõpupeoks (nagu Pätsu Saaremaal käimine 1939. aastal oli viimaseks suuremaks EW poliit-show’ks). Nädal hiljem toimus loomeliitude ühispleenum, veel paar nädalat hiljem üritati Savisaare suu läbi küll 1930. ja eriti 1956. aasta Ungari mudeli järgi Rahvarinde-hädapidurit tõmmata, kuid poliitilised sündmused olid juba võimude kontrolli alt väljunud. Tartu muinsuskaitsepäevad jne...

Tänapäeva (mitte aga toonases) mõistes palju ei tehtud. Võiks öelda, et sinna kuhu Karl Vaino jalg ei puutunud või tema silmavaade ei langenud, ei saanud ka mingit erilist õnnistust osaks," võtab muuseumiteadur Salumäe toonased sündmused kokku.

Ajastu peene irooniana ei saanud sajanda sünniaastaga linnale renoveerimisraha toonud Viktor kuigi kaua oma kesklinna kohal troonida. Vabaduse tuuled puhusid üha intensiivsemalt ja õige pea ilmusid öösel Viktori kuju ette kalossid ja kiri: "Hakka astuma, Viktor!" Juba 13 kuud pärast püstitamist, 18. aprillil 1989, teisaldati monument Kuressaare kesklinnast. Juunikuus sai Kuressaare tagasi oma ajaloolise nime ja Kingissepa nime jäi kandma vaid Venemaal asuv nimekaim.

25tonnine graniit-Kingissepp paigaldati aga mõistliku lahendusena Kingissepa sünnikohta – linna servale jäävasse üsna kõrvalisse Marienthali parki. Nii kohalikud inimesed kui ka turistid käisid kuju seal huviga vaatamas ning mingeid poliitilisi probleeme sellest ei tekkinud. Kuid sealse maa tagasi saanud Kingisseppade suguvõsa Kanadas elavad liikmed nõudsid kategooriliselt kuju taaskordset eemaldamist. Seda tehtigi.

Edasi seisis kivi-Viktor pikki aastaid ühel linnalähedasel laoplatsil. "Aga selline monument ei kao ju nii kergesti rahva mälust: ikka ja jälle küsivad saarlased, Saaremaa külalised, ajakirjanikud ja teised selle saatuse kohta ja tahavad seda näha," räägib Saaremaa Muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti.

Muuseum jõudis sügiseks sellesse etappi, et oli vaja hakata Eesti kommunistlikku perioodi eksponeerima. Suvel laiendati edukalt püsiekspositsiooni näitusega "Saaremaa aastail 1939–1949". Julgete ideedega kunstniku Vello Laanemaa kujundatud näitus on kultuuriministeeriumi Muuseumiroti auhinna nominent ja sai Kuressaare linnavalitsuse parima ehitise konkursi eripreemia. Ei mingit kahtlust – muuseum tahtis selle kunstnikuga koostööd edasi teha.

Viktori neelab maa

"Neelaku sind maa" – sellise tingliku nimetuse sai Laanemaa järgmine ekspositsiooni-idee. Revolutsiooniline kava, mis jõudnud juba palju kära tekitada, on järgmine: muuseum tahab paigutada Viktori monumendi kommunismi kokkuvarisemise sümbolina pikali Kuressaare linnuse hoovi, osaliselt maa sisse süvistatuna. "Puuri pikali asetatud Kingissepa kuju on omamoodi sümbol, et nõukogude korral on selgroog murtud," selgitab Saaremaa Muuseumi direktor Endel Püüa.

"Teeksime seda kindluse võrdlemisi kõrvalises osas, muuseumi majandushoovis, et "kivislik" ei rikuks ajaloomälestise ilmet ega oleks massiürituste publikul otseselt silma ees," räägib Olavi Pesti muuseumist. "Hoovi võrkaed kaitseb monumenti ka vandalismi eest ja tekitab omamoodi puuri-efekti. Tulevasel installatsioonil oleks iga inimese jaoks mingi tähendus – kommunistile oma, antikommunistile oma, saarlasele oma, eestlasele oma, välismaalasele oma, jne." Installatsiooniks saava Viktori juurde on muuseumil plaanis paigutada selgitavad tekstid – suurema huvi puhul suunatakse kuju-uudistaja linnuse sisse põhjalikumat näitust vaatama. Kuju pikaliasend peaks eos välistama süüdistused à la "muuseum paneb nüüd punamonumendi jälle üles, mõnitab rahvast". Ometi selgus pärast idee avalikustamist, et kivi-Viktorit kardetakse tänaseni. Mõni arvab, et Lossihoovi teises otsas asuv 1941. aasta bolševistliku veretöö ohvrite memoriaal on liiga lähedal – kuidas küll kommunist lähedusse pikutama sobib. Mõni teine kardab jälle, et "äkki Venemaa suursaatkond pahandab". Sellised kriitikud ei oleks nagu varem muuseumis käinudki: ikka eksponeeritakse ju sümboleid eelmistest, tänaseks ümberhinnatud riigikordadest. Kas haakristid ja punalipud tuleks siis muuseumidest kõrvaldada, sest äkki keegi solvub?

Kuressaare linnavalitsuse hinnangul on muuseumi palvele raske vastu tulla. "Kuna lossi hoovis on saadetud korda suuri veretöid ning see leidis aset ajalises mõttes lähedal, võib büsti eksponeerimine paljudele saarlastele haiget teha," ütles haridus- ja kultuuriala abilinnapea Argo Kirss 10. jaanuari kohalikus ajalehes Meie Maa.

"Mina küll ei usu, et see riivaks 1941. aasta punase veretöö käigus hukkunute mälestust," vastas Püüa samas artiklis. "Kas peaksime siis Kuressaare linnuses, mis on vägivallast ja verest läbi imbunud, ringi käima, mütsid peos, pidevalt nutma ja pärgi tooma?"

Väga palju killustikku

Monumendivastane viha on läinud nii kaugele, et mõnigi peab paremaks 25-tonnine graniitkuju killustikuks jahvatada. Vikerraadio 12. jaanuari Viktori-teemalises "Argipäeva" saates teatas ajaloolane Liisa Pakosta, et temagi arvates oleks see väga hea lahendus – küllaltki kummaline juhtmõte muinsuskaitsega seostatud endise abilinnapea poolt. Installatsiooni mõtte autor Vello Laanemaa arvab, et Viktori asupaiga üle "peaks otsustusõigus olema kolmel poolel: rahval (kes selle kui sümboli eemaldas), raidkivi omanikul (praegu Kuressaare linn) ja eksponeerimise viisi suhtes selle autoril (skulptor Matti Varik). Kui leitakse kõiki kolme rahuldav lahendus, asetame kuju ühisotsuse kohaselt; kui ei leita, ei aseta."

Laanemaa sõnul oleks otsustamise juures tähtis teada, kas rahvas eemaldas Viktori graniitbüsti 1989 selleks, et üksnes vabastada ruum Vabadussõja monumendile, või taheti raidkivist lõplikult lahti saada. Seda vastust on rahvuslikust alateadvusest keeruline kätte saada: ilmselt ei huvitanud sel hetkel teisaldajatest suurt kedagi, mis sest kujust täpselt saab, peaasi, et saab silma alt ära.

Lisaks on Viktori ümber kerkinud teinegi poleemika. Ehk tähendaks monumendi eksponeerimine pikali ja ehk koguni sildiga "Neelaku sind maa" silmapaistva ajaloolise isiku mõnitamist? See argument tundub kaalumist väärt ka muuseumi töötajatele. "Ehkki Viktor Kingissepp valis väära tee ning tema ideed ja tegevus on läinud ajaloo prügikasti, on ta üks Eesti uuema ajaloo "tipptegijaid", kelle elukäik vääriks nii objektiivset monograafiat kui ka (dokumentaal)romaani," arvab Olavi Pesti.

Kuna tegemist on päris tundliku teemaga, siis anti küsimus jaanuari algul aruteluks Kuressaare linnavolikogule. Seal on seda nüüd arutatud tükk aega, viimasel koosolemisel läinud reedel ei suudetud aga ühtki otsust vastu võtta. Fraktsioonidest ei olnud nimelt ametlikud arvamused veel saabunud – niisiis on küsimus läinud rangelt poliitiliseks.

Mis Viktorist saab?

Muuseumitöötajad ei taha vägikaigast vedada: kui otsustatakse, et Viktori pikali asetamine oleks ebaeetiline, siis teda traataia taha vaatamiseks välja ei panda. Midagi võiks selle tähelepanuväärse kujuga ju siiski peale hakata. Praegu vedeleb ta Sikassaare laoplatsil, tuultele, tormidele ja vandaalidele kättesaadav. Vabalt võib minna samamoodi nagu Upa-meestega, teise kommunistliku mälestusmärgiga, mis lõhuti karjääris vedeledes nii ära, et kunstniku ülevaatenäituseks ei olnud enam midagi võtta. Mage, kui selline hooletus jääkski normiks, kuidas käituda selle osaga ajaloost, mis tundub ebameeldiv.

Ehk tasuks ta tõesti Fidel Castrole kinkida, nagu Saaremaa kirjanik Tarmo Teder juba kaheksakümnendate lõpus arvas – ehk saadab el comandante vastutasuks partii rummi ja sigareid?

"Nii suuri vastaseid ei tapeta!" olla Jaan Tõnisson Pätsile öelnud, kui Viktor Kingissepp kinni võeti. Tõnissonil oli kindel nõu teha kõik mis võimalik Kingissepa päästmiseks, aga see ei õnnestunud, kirjutab Ain Kaalep värskes Loomingus ("Lood Viktor Kingissepast", 2006/1). Eestis tahetakse aga juba 84 aastat surnud mees sümboolselt puruks jahvatada.

Teistest Saaremaa monumentidest:

Tehumardi monument

Tehumardi lahingut peavad nüüd mõlemad osapooled oma suureks võiduks. 1967. aastal rajatud kultusplats asub aga paigas, kus lahingut ei löödudki.

* * *

Upa-mehed

Kuressaares oli tähelepanuväärseim monument 1919. aasta traagilise mässu (toonase nimega ülestõusu) mälestuseks. Meeletult suur – neli meetrit kõrge – kivilahmakas, mille seest mehed välja tahutud, kandis nime Upa-mehed. Kuju asus keskplatsil praeguse kaubanduskeskuse Ferrum koha peal. Autoriks Tartu skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirp.

Upa-mehed avati 6. novembril 1963 ja oli seega esimene figuraalne dolomiitmonument sõjajärgse Eesti kunstis. Kuju ladustati osadena Kaarma kaevanduses, nüüdseks on see põhjalikult rüüstatud ja lõhutud. Saaremaa Muuseumi direktor Endel Püüa käis skulptor Taniloo palvel tema juubelinäituse jaoks mõnd figuraalset tükki otsimas, kuid ei leidnud midagi.

* * *

Fašismist vabastajad

Upal Leisi tee ristis oli suur kirjaga müür fašismist vabastajate auks. Kunagi kohalikus kaabel-TVs meenutas üks sõjaveteran, et need vabastajad Kuivastu teed mööda ei tulnudki. Tulid hoopis vana Kaarma teed mööd Sikassaare kaudu ja teine punt vist Vaiverest Pihtla teed pidi. Kumb neist tegelikult esimesena linna jõudis, ei ole tänaseni teada. See müür aeti kunagi omaalgatuslikus korras traktoriga ümber.

Mis peaks saama Kingissepa kujust edasi?

Matti Varik, Viktor Kingissepa kuju autor:

Mina seda kuju enam ei eksponeerikski, sest pole enam seda konteksti, kuhu mu töö oli loodud. Mina pole küll sellest huvitatud. Parem saatku killustikuks.

Toomas Paaver, linnaarhitekt:

Seda sorti üllatuslikke ja mitmetähenduslikke väikeelemente oleks linnaruumi rohkemgi vaja, need rikastavad ja mitmekesistavad linna. "Neelaku sind maa" mõjub pigem kontseptuaalse kunstiteosena või eksponaadina, aga kindlasti mitte ausambana. Pigem võib tunduda, et niiviisi nurkaheidetuna, maasselööduna ja puuripanduna on skulptuuri isegi üleliia jõhkralt koheldud. Igatahes mõnede inimeste ettekujutus punamonumendi tagasitulekust on selgelt ülepingutatud. Tegelikult oleks ju päris raske Viktorile veelgi sobivamat paika leida kui Saaremaa Muuseum.

Toomas Takkis, volikogu esimees:

Isamaaliidu osakond on teinud ettepaneku, et kuju pakutakse Okupatsioonide Muuseumile. Lõpliku otsuse peaks tegema volikogu 16. veebruaril.

Urve Tiidus, linnapea:

Mina isiklikult arvan, et kõigepealt tuleks välja selgitada kõik huvitatud instantsid (nagu loodav Sakla kolhoosiajaloomuuseum), siis uurida, kuidas kuju eksponeerida tahetakse, millisesse ajaloosahtlisse paigutada.

Mida arvavad nõukogudeaegsete tööde autorid/omanikud nende tööde praegusest tähendusest?

Evald Okas (lõi 1987 Maarjamäe lossi hiigelpannoo ENSV ajaloo ainetel)

Praegu varjab seda temperamaali eesriie. Neljal seinal kulgenud pannoo ideoloogilise programmi kirjutas ette EKP KK ja Ristlaan käis pidevalt kontrollimas, kuidas töö edeneb. Pannool pidid olema 1940. aasta revolutsioon, kommunistlik ülesehitustöö, kosmonaudid, laulupidu, keskel suur Lenin. Laulupeo stseeni pean maali parimaks osaks. Tööga oli kiire nagu "Estonia" laemaali tegemisega, vist tegin paar kuud. Aga NSV Liidu vapi maalis sinna koolivend Frits Matt. Oma aja nähtusena peaks kindlasti säilitama.

Mark Soosaar (tema initsiatiivil pandi Pärnu Lenini ausambale uus pea)

Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ette seadsime peata Lenini kuju nimega "Hüvasti, XX sajand" üles mõned päevad enne millenniumi saabumist. Linn müüs Lenini kuju muuseumile 1 krooni eest. Aastal 2000 tellisin aga kujule Riho Kullalt kuulsaima Pärnust pärit teadlase Richmanni portreepea. Kuju sai kohe väga popiks turismiobjektiks, isegi Tarja Halonen pildistas ennast kuju taustal. Mõned peavad Richmanni portreed küll Arnold Rüütli portreeks, vist lokkide pärast.

Miks panin Leninile Richmanni pea? Tõeliselt suurel kunstiteosel on palju tasandeid – on esimene pilk, on süvenev pilk, ja on see kultuuritraditsioonist ja taustast tulenev kontekstuaalne pilk. Linnavõimud ei tahtnud aru saada, et see kuju on üks linna atraktiivsetest sümbolitest. Olgu, hakkame siis päid vahetama. Ja esimene, kes meenus, ja kelle 250. surma-aastapäeva me hiljuti tähistasime, ongi Richmann, saksa verd, Pärnus sündinud, üks elektri avastajatest, kes kinkis teadusele oma elu. 1753. aastal välk ta maha lõi. Üks kõige kuulsamaid Pärnus sündinud inimestest üldse.

Loomulikult peab kuju muuseumi juurde jääma, see on juba Pärnu üks tunnuseid.

Küsisid H.L, M.P, K.P.