Kuressaarest Berliini ja tagasi

Jaan Elken üllatub Berliini juveliiri Ivar Kaasiku kodumaisest debüüdist maalijana.

Ivar Kaasiku maalinäitus“Back to the Roots” STRONG>
Kuressaare Raekoja Galeriis, lahti kuni 27. juulini.

Ivar Kaasiku suureformaadiliste, kuni 2-3meetrise küljepikkusega maalide näitus oleks paremini sobinud modernistlikult neutraalsemale galeriipinnale kui Kuressaare raekoja rustikaalsete võlvide alla, kuid ilmselt oli “kadunud poja” efekt tugevaks stiimuliks, miks metallikunstniku haridusega 1992. aastast Berliinis elav ja seal kuuldavasti juveliirina läbi löönud Kaasik kodusaarel näitust kippus tegema. Ja paremat galeriipinda küll ehitusbuumi üle elavas Kuressaares paraku pakkuda ei ole.
Seni on eesti maal, kus vähesed potentsiaalid kõik arvel, kaotanud uuema aja emigratsiooni läbi tugevamatest tegijatest näiteks Rein Tammiku, Ludmilla Siimu, Jaak Adamsoni, ka Inga Aru jt - kes uuel asukohamaal on pidanud nii või teisiti olukorraga adapteerudes madalama kunstialase “auastmega” kui kodumaal leppima. Nüüd on kapitalistlik realism universaalseks reaalsuseks saanud (ehk teisisõnu kunstnikuks-olemisega kaasnevad riskid ja ebakindlus ka Eestisse jõudnud) ja oleme tunnistajaks, kuis ridamisi siin kunstnikuks õppinutest kujunevad läbilöögivõimelised, oma käekirjaga tegevkunstnikud ka mujal. Toomas Altnurme, kelle isiknäitus Tallinna Deco galeriis äsja avati ja kes aastaid Tais, Koreas ja mujal elanud, peab Eesti kunstimaastikul olemist vaat keerulisemakski kui Aasias erialasest tööst enda elatamist.

Sentimendist nõretavate allkirjade taga (“Kaali järve tekkimine”, “Punane tulp”, “Sinine saar”, “Karujärv”, “Jaaniöö”, “Ülemaks kui hõbevara” jne) peitub üllatuslikult täiesti cool maalija, kes piltpostkaartlikud, otsekui isamaaliku ilupalvleja poolt klõpsitud snapshot`ilaadsed banaalsed loodusmotiivid laia pintsli ja kiretu elegantsiga suurte, hõredavõitu pindadena maha maalib. Erinevalt eesti marinistidest, kes hoolsa natuurivaatlemise tulemused üldjuhul ikkagi järelakademistlikult kopitanud klimpjaks naturalismiks vormistavad, on Kaasiku laadis suurejoonelist ja trenditeadlikku “ükskõiksust” - kuigi rafineeritud kommertsist, raha lõhnast, ei pääse temagi.
Fragmentaarsed kaadrid oleksid otsekui liikumise pealt tabatud – narratiivsete süþeede ja “peategelaste” puudumine, koha ja paiga “tühistumine” (ja otsekui kompensatsiooniks selle rõhutatud serveerimine pildiallkirjades) - võimendab pidetust ja tühjusetunnet.
Valguva värvi ebaisikupära abil on fotorealistlikud fragmendid kohati abstraktseteks ja üldistatud värvipindadeks transformeeritud (Kollane tulp, Punane tulp). Kaasiku maalide veidi Saksa romantismi mentaliteedist kantud vahendatud reaalsuse mõjust ei maksa ometigi ennast eksitada lasta: formaalsete tunnuste alusel kord fotorealistlike, kord “kosmogooniliselt” abstraktsete motiivide (“Sinine”, “Kaali järv”, “Taevavõlv”) tegevuspaik on vaatamata ruumi-illusiooniga mängimisele ikkagi lõuendi tasapind, õigemini distants kahe realiteedi - sügavuse/selle puudumise – vahel. Illusionistlik ruumilisus on siin vaid kontseptuaalse mängu kõrvalnäht, mitte eesmärk.
Valguse murdumine läätses ja saadud informatsiooni rakendamine kord isoheeliat imiteeriva punakaspruuni värvi-välja teenistuses(“Oksad”), kord fookusest väljas tagaplaani ja esiplaani dihhotoomia (“Jaanipäev”) teenistuses jätab autorist mulje kui ratsionaalselt oma väljendusvahendeid kontrollivast tüübist.

Eestis kunstis Ivar Kaasikule hetkel analoog puudub – tundub, et nii “lihtsat” võimalust kunstitegemiseks oleks nagu alahinnatud. Vast Ando Keskküla ja Urmas Pedaniku hüperrealistliku perioodi alguse ning hilise Mari Kurismaa mõned teeotsad sisaldavad Kaasikuga paralleelseid suundumusi. Gerhard Richteri, Saksa hetkel ühe edukaima maali getopiire ületava kunstniku vee, taeva ja pargimotiivide “mõtteka mõttetuse” eeskujuandev vaatamisformaat meenub aga küll. Sealtkaudu imbub töödesse ka tubli annus trantsedentaalsust ja blow-up`ilikku metafüüsikat.