Kursi koolkonna tegevus on lõputu mäng kunstis

Kursi koolkond on igavene            & nbsp;            &nb sp;              ;        

(manifestatsioon Kursi koolkonna juubelikataloogi sisekaanel)

Näitus “Kursi koolkond 15” Tallinna Kunstihoones, lahti kuni 20.aprillini, ja Kunstihoone galeriis kuni 28.märtsini.

Kui keskmist mitte arvestada, tunduvad esimene ja viimane väide tühise sisutu praalimisena. Seda võib teha igaüks. Aga paraku igaüks ei tee, selle peale tuleb tulla. Kursilaste puhul näivad aga kõik kolm sloganit paika pidavat. Teatud mõttes kindlasti. Pakun siinkohal välja võimaliku tuletuskäigu.

Nn. Kursi koolkonda on ohutu, kuid äärmiselt raske käsitleda. Esiteks pole nad ju mingi koolkond selle sõna kindlakskujunenud tähenduses, pigem lõdvalt seotud kunstnike föderatsioon. Määratlus “koolkond” on pigem ühe sõpruskonna insaid-nali, igati hea hämmelduses kriitikute üle habemesse kihistamiseks. Teiseks on nad alati ja rõhutatult seisnud eemal kunstipoliitikast ning kunstielu võimumängudest. Mis ullikestel, “vaimuprovintslastel” viga oma rida ajada. On muidugi erandeid – intellektuaalne mängur Marko Mäetamm eksporditakse sel suvel Veneetsia Biennaalile Eesti kunsti au kaitsma, saladuslik tasahilju-nokitseja Reiu Tüür teeb karjääri Kunstihoone pealikuna. Aga nende seotus Kursi koolkonnaga on ju alati tundunud kuidagi kaudne ja juhuslik. Neid erandeid arvestamata võib kursilaste kohta kõike kirjutada, nad niikuinii poolkirjaoskamatud.

          Samas võib kirjutaja leida end ülekavaldatu olukorras. Kursilased on nii koos kui eraldi võttes eklektiline seltskond, kelle kunst saadab välja väga vastuolulisi ja mitmetitõlgendatavaid signaale. Võtame näiteks Peeter Alliku. Mees on teinud Eesti maalikunstis peadpööritavat karjääri (Konrad Mäe-nimelise maalipreemiani välja), kuid vaevalt keegi teda lõpuni või vähekegi mõistab. Mulle on alatiseks meelde jäänud tema lause kunagi Tartus Dionysia festivalil toimunud kunstinäituse kataloogis, kus ta väitis enda kunsti olevat protest Tallinn-Tartu kiirtee, rootslaste halva olukorra ja Taivani vastu. Keegi ei suudaks seda paremini iseloomustada.

Seda kirjeldust võiks rakendada kogu Kursi koolkonna puhul, ehkki kunstnike motiivid ning lähenemine nii erinevad. Ilmar Kruusamäe eksponeerib ikka ja jälle oma fotorealismi, Külli Suitso läheneb abstraktsusele. Just selle pluraalse erinevuse ausambana on praegune juubelinäitus-retrospektiiv nii oluline, nii õnnestunud. Omamoodi veidrike jõudemonstratsioon. Oleme jõudnud parnassile. Me oleme laialivalguvad, järelikult oleme me kõikjal. Selle üle, kuivõrd intellektuaalsed on koolkondlaste mängud kunstis, võib ju vaielda. Imat Suumanni väljapeetud pallasliku koloriidi puhul võib seda aimata. Aga Priit Pajose friigišõulikkusse kalduv fantasy art? Kahtlen ka sügavalt, kas karismaatilise külahullu oreooliga Albert Gulgi pea automatistliku loomemeetodi puhul mingitest  intellektualiseeritud protsessidest rääkida saab. Selle kiuste või just tänu sellele on spontaanne Gulk kursilaste seas põnevamaid isiksusi. Võib küsida, mida intellektuaalsuse all parajasti mõeldakse.

Kas ja mil määral on Kursi koolkond igavene, on samuti tõlgendamise küsimus. Need kunstnikud on hõlvanud teatud vaimse niši, lausa omaette dimensiooni, toimides nii teatud terve mõistuse ning sõltumatuse reservina Eesti kunstis, olles oma almanahhide, kunstipäevade ning muu seesugusega ametliku kunsti kõverpeegel, paroodia. Tal on teatav institutsionaalse kojanarri funktsioon.

Kursi koolkonda võib võtta kui suurt illusiooni, ennast teostavat utoopiat. Olgu nad koolkond või mitte, vaja on neid igal juhul.