Kursi koolkonna tegevus on lõputu mäng kunstis
Kursi koolkond on
igavene &
nbsp; &nb
sp;  
;
(manifestatsioon Kursi koolkonna juubelikataloogi sisekaanel)
Näitus “Kursi koolkond 15” Tallinna Kunstihoones, lahti kuni
20.aprillini, ja Kunstihoone galeriis kuni 28.märtsini.
Kui keskmist mitte arvestada, tunduvad esimene ja viimane väide
tühise sisutu praalimisena. Seda võib teha igaüks. Aga paraku
igaüks ei tee, selle peale tuleb tulla. Kursilaste puhul näivad aga
kõik kolm sloganit paika pidavat. Teatud mõttes kindlasti. Pakun
siinkohal välja võimaliku tuletuskäigu.
Nn. Kursi koolkonda on ohutu, kuid äärmiselt raske
käsitleda. Esiteks pole nad ju mingi koolkond selle sõna
kindlakskujunenud tähenduses, pigem lõdvalt seotud kunstnike
föderatsioon. Määratlus “koolkond” on pigem ühe
sõpruskonna insaid-nali, igati hea hämmelduses kriitikute üle
habemesse kihistamiseks. Teiseks on nad alati ja rõhutatult seisnud
eemal kunstipoliitikast ning kunstielu võimumängudest. Mis
ullikestel, “vaimuprovintslastel” viga oma rida ajada. On muidugi erandeid –
intellektuaalne mängur Marko Mäetamm eksporditakse sel suvel
Veneetsia Biennaalile Eesti kunsti au kaitsma, saladuslik tasahilju-nokitseja
Reiu Tüür teeb karjääri Kunstihoone pealikuna. Aga nende
seotus Kursi koolkonnaga on ju alati tundunud kuidagi kaudne ja juhuslik. Neid
erandeid arvestamata võib kursilaste kohta kõike kirjutada, nad
niikuinii poolkirjaoskamatud.
Samas võib
kirjutaja leida end ülekavaldatu olukorras. Kursilased on nii koos kui
eraldi võttes eklektiline seltskond, kelle kunst saadab välja
väga vastuolulisi ja mitmetitõlgendatavaid signaale. Võtame
näiteks Peeter Alliku. Mees on teinud Eesti maalikunstis
peadpööritavat karjääri (Konrad Mäe-nimelise
maalipreemiani välja), kuid vaevalt keegi teda lõpuni või
vähekegi mõistab. Mulle on alatiseks meelde jäänud tema
lause kunagi Tartus Dionysia festivalil toimunud kunstinäituse kataloogis,
kus ta väitis enda kunsti olevat protest Tallinn-Tartu kiirtee, rootslaste
halva olukorra ja Taivani vastu. Keegi ei suudaks seda paremini iseloomustada.
Seda kirjeldust võiks rakendada kogu Kursi koolkonna puhul, ehkki
kunstnike motiivid ning lähenemine nii erinevad. Ilmar Kruusamäe
eksponeerib ikka ja jälle oma fotorealismi, Külli Suitso läheneb
abstraktsusele. Just selle pluraalse erinevuse ausambana on praegune
juubelinäitus-retrospektiiv nii oluline, nii õnnestunud. Omamoodi
veidrike jõudemonstratsioon. Oleme jõudnud parnassile. Me oleme
laialivalguvad, järelikult oleme me kõikjal. Selle üle,
kuivõrd intellektuaalsed on koolkondlaste mängud kunstis,
võib ju vaielda. Imat Suumanni väljapeetud pallasliku koloriidi
puhul võib seda aimata. Aga Priit Pajose friigišõulikkusse kalduv
fantasy art? Kahtlen ka sügavalt, kas karismaatilise külahullu
oreooliga Albert Gulgi pea automatistliku loomemeetodi puhul mingitest
intellektualiseeritud protsessidest rääkida saab. Selle kiuste
või just tänu sellele on spontaanne Gulk kursilaste seas
põnevamaid isiksusi. Võib küsida, mida intellektuaalsuse all
parajasti mõeldakse.
Kas ja mil määral on Kursi koolkond igavene, on samuti
tõlgendamise küsimus. Need kunstnikud on hõlvanud teatud
vaimse niši, lausa omaette dimensiooni, toimides nii teatud terve
mõistuse ning sõltumatuse reservina Eesti kunstis, olles oma
almanahhide, kunstipäevade ning muu seesugusega ametliku kunsti
kõverpeegel, paroodia. Tal on teatav institutsionaalse kojanarri
funktsioon.
Kursi koolkonda võib võtta kui suurt illusiooni, ennast
teostavat utoopiat. Olgu nad koolkond või mitte, vaja on neid igal
juhul.