Yana on narvalanna, kelle lapsed kasvavad lastekodus. Tal on probleeme elamisloaga, silme ees terendab kodutuks jäämine. “Las Venemaa president näeb, kuidas te venelasi piinate. Hakkan uuesti süstima, lähen tänavale. See jääb teie südametunnistusele, kui minuga midagi juhtub,” viibutab emotsionaalne naine kaamera poole rusikat, kui elamisloaga seotud bürokraatia üle pea hakkab kasvama. Narvas on temasuguseid tuhandeid – inimesi, kes elavad ülimas vaesuses, ilma kodumaata, ilma koduta, ilma lootuseta. Ja kõiki neid on rohkemal või vähemal määral mõjutanud peaaegu 150 aastat Varesesaarel töötanud ja 2010. aastal pankroti tõttu suletud Kreenholmi manufaktuur.

Sulev Keedus on alati olnud terava sotsiaalse närviga dokumentaalfilmide tegija, tema seni kaks kõige võimsamat dokki on “In Paradisum”, mis räägib Harku naistevanglast, ning “Jonathan Austraaliast” Mustjala valla joodikute elust. Ka homme esilinastuv “Varesesaare venelased”, mis vaatleb elu pahupoolt Euroopa Liidu idapiiril, on samavõrd mõtlemapanev ja valus vaatamine.

Mis teid ajendas “Varesaare venelasi” tegema? On teil ka mingi isiklik seos Narvaga, Kreenholmiga?
Ajendas see, et üks tuttav, kes tegeleb Narvas kinnisvaraga, kutsus mind vabrikut vaatama, kui Kreenholm läks erakätesse, aga töö veel osaliselt käis. Siis võis juba ette arvata, et manufaktuur läheb varsti pankrotti. Tundus hästi lootusetu see olukord, siis mõtlesin, et ehk saaks sellest viimasest aastast teha loo – inimestest, kes juba teavad, et vabrik suletakse, ja vähehaaval valmistuvad ette töötuks jäämiseks.

Algne idee oli näidata Kreenholmi agooniat nende kaudu, kes seal viimastena tööl olid – minu jaoks on see ikkagi loodusseaduste vastu, et üks selline suur manufaktuur, mis toodab inimesele nii vajalikku asja nagu riie – mis on ihule kõige lähemal –, et see suletakse, sest tootmine on liiga kallis. Aga läks teistmoodi, sest ma ei saanud nendega kontakti, inimesed olid stressis ja vältisid mind, kokkulepped ei toiminud. Püüdsime aasta otsa leida kedagi, kes meid usaldaks, aga ei õnnestunud.

Siis saime tänu juhusele kontakti inimestega, kes käivad kirikus, on töötud, enamjaolt endised kriminaalid, osa on kodutud.

Kas keegi, kes lõpuks filmi sisse jäi, on ka endine manufaktuuri töötaja?
Lõpuks jäi filmi vaid üks Kreenholmi endine kuduja, Vaike. Aga laiemalt vaadates ei ole Narvas inimest, kes poleks Kreenholmiga seotud – ikka mõni sugulane või sõber töötas seal.

Eestis pole väga palju vene kogukonnast filme tehtud. Võib-olla eksin, aga mul on tunne, et nii nagu eestlased ei kipu sallima siin elavaid venelasi, ei salli ka siinsed venelased sageli eestlasi. Kuidas nad teisse kui eestlasesse suhtusid?
Mina olin eesti riigi esindaja, Ansipi esindaja. Eks nad on sellised plahvatusohtlikud, vähemalt tol ajal olid. Ma ei kujutanud sellist vastuseisu ette, ega seda, et olukord on nii ränk ja et nad südamest vihkavad seda riiki, kus nad elavad. Ja neil ei ole ka tagasiteed Venemaale, sest kõik teavad väga hästi, mis seal toimub. Väga suletud ja lootusetu seis. Ega mul ka pole lahendust välja pakkuda, mida seal ette võtta. Lihtsalt võib-olla rohkem neid inimesi näha, mitte ignoreerida.

Mõistagi ei käi see kõigi Narva elanike kohta, seal on ka edukat rahvast, aga väga palju on selliseid, kes elavad ühiselamutes pensionitest, haigusrahadest, lastetoetustest, siis neid lapsi sünnib ja sünnib juurde, et raha juurde saada. Hästi vaene elu.

Kas te kujutasite ette, et see olukord seal nii karm on, kui te “Varesesaare venelaste” tegemist alustasite?
Ei, nii karmi ei kujutanud. Ma ei tahtnud seda ka alguses nii rõhutada, aga kuidagi sattusid sellised inimesed ette.

Keda nad oma hädades süüdistavad?
Eesti riiki, nad elavad sotsialisminostalgias ja natukene võib-olla ootavad seda tagasi. Nad näevad ennast ajaloo ohvritena ja tunnevad end Nõukogude Liidu kodanikena.

See film võib vaatajas tekitada nii ebamugavust, süütunnet kui ka häbi oma riigi pärast. Mis tunne teil endal seda filmi tehes oli?
Kohati ikka väga abitu tunne. Ka võtete ajal olime abitud, sest ega linnavõimud sellele heatahtlikult ei vaadanud, et me seal filmisime. Ühiselamutes on filmimine ja pildistamine keelatud. Inimene kutsub sind enda koju, mille eest ta üüri maksab, külla, aga pilti teha seal ei tohi. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on – me oleme Eesti riigis ja on kohad, mida ei tohi näidata, ja inimesed, keda ei tohi filmida. Läksin linnavolikogu esimehe jutule. Ta vaatas pikalt mulle otsa ja küsis: “Miks te tahate neid inimesi filmida? Narvas on neid ainult 3000. Miks te ei filmi ilusat vanalinna?”

Eks need Narva inimesed ise ka häbenevad seda.

On naiivne arvata, et kui poliitikud ja ametnikud “Varesesaare venelasi” näevad, siis kuskil midagi muutub. Lõpuks on ju oluline küsimus ikkagi see, kas valida õhtusöögiks mereannid või part.
Just. Eks Eesti poliitikud on võtnud sellise seisukoha, et las nad seal vähehaaval hääbuvad. Selle sotsiaalse grupiga pole ju midagi kasulikku peale hakata, tuleb lihtsalt maksta nende toetusi ja pensione. Muster kandub õnnetutes lagunenud perekondades lastele edasi, tänaval olles on süstla otsa väga lihtne sattuda, sellega ennast lohutada. HI-viirust ja varastamist on seal väga palju.

Olukord on selline, et kõrvaltvaatajana on raske aru saada, kas tegelased naeravad või nutavad, see emotsioon on ühesugune, lootusetu, absurdne.

Ja kui lähemalt tuttavaks saad, on kummaline avastada, kui vähesed neist on kunagi tööd teinud – mõni 30aastane inimene on elu jooksul näiteks kaks päeva tööl käinud. Varastanud, kinni istunud ja jälle otsast pihta. Üle päeva on vaja raha, et pulber kätte saada. Ja kui lihtne oli seal see pulber kätte saada – see on viie minuti küsimus. Elanud kuu aega Narvas, teadsin ma juba paljusid kohti, kust küsida, ja polnud kellelgi mingit hirmu, et vahele jääks.