Kusntnik ja müügimees, vabrikant ja inimene
Takso sõidab jässaka roostepruuni raudteesilla alt
läbi ja peatub. See tänav – ajahambast järatud asfalt,
kõrged tumedad telliskivimajad kummalgi pool ja ei ühtki varjulist
puud – tundub kõledavõitu, veidike katkise ja ilma otsata
sahtli moodi. Otse lahtise sahtliotsa juurest voolab mööda Hudsoni
jõgi ning teispool vett tuleb kõrge kahvatusinine taevas. Just
siia, “maailma kunstielu keskmesse”, “kõige
tähtsamate galeriide keskele”, “kunstielu
power-block´i” (M. Kostabi) kolis kõige tuntum Eesti
päritolu kunstnik mõned nädalad tagasi oma impeeriumi
(“Location... Location is everything”).
Seda impeeriumi
ma ka otsin, ega leia mitte.
Kuidas peaks välja nägema
vabrik, kus toodetakse aastas tuhatkond maali, mille hinnad võivad
parimal või halvimal juhul ulatuda kolmveerand miljonini? Moulin
Rouge’i mõõtu kunstiveski; edev tehas, mille olemasolust
annab möödujaile teada meetrikõrgune tulikiri? Kuid
tegelikkusel – kui see tegelikkus lõpuks saabub – on ikkagi
ees vaid täiesti tavaline rauduks ja selle kõrval paneel
väikeste mustunud kellanuppudega. Rida tillukesi tähti kogeleb
kõige all maailmale vastu:
“3W – Kostabi
World”.
*
“Krister Kiivi! Krrriiister
Kiivi!” hüüab kellegi võõras hääl
väga valjult ning mööda tänavat (mis oli veel sekundi eest
täiesti tühi) kiirustab linnasüdame poolt pisut põrkleval
sammul lähemale väärikas tumedas mantlis härrasmees. Kalev
Mark Kostabi on lühem, kui arvasin (lühem ja tüüakam ja sel
sügispäeval ka silmnähtavalt külmetanud) ning tema
käevangus võib märgata kena daami. Daam on Kostabi uus
armastatu Kimberly Alberts, (“Fiancé... imeline inimene, kes
täidetud positiivsest energiast... töötab Boeingus juhtival
kohal...”) ja juba kohmitseb Kostabi võtmetega ukse kallal, tuues
kuuldavale viisakusväljendeid stiilis “Mul on nii kahju, et ma
hiljaks jäin”.
Veidi väsinud, ajas
määrdunud trepikoda. Kostabi trambib mööda treppi üles
kolmandale korrusele, kus ootab uus metalluks, seekord erepunast värvi.
Sellele kleebitud A4 paberileht teatab tulijale veelkord, et Kostabi World on
juba palju lähemal, ning need tähed siin on juba pisut söakamad,
nii umbes tollikõrgused.
Kuid minule, paraku küll, ikka
veel arusaamatult väikesed.
Tehase
sisevaade
Valged, pisut räsitud seinad. Veeautomaat.
Raamatupakid ja üksikud maalid seintel või hunnikus
põrandal; suured lauad täis pintsleid ja pooltühjaks
pigistatud värvituube. Ja ämblikuvõrkudes laeaken, kust
immitseb ruumi kahvatut päevavalgust –
tänupühajärgsel reedel, mil keegi veel pole tööle
jõudnud, tundub Kostabi World tühi otsekui muuseum pärast
neutronpommi plahvatust.
Kui kunagi 80. aastatel töötas
Kostabi Worldis 37 inimest – “Ma palkasin sel ajal täiesti
valimatult” – siis nüüd tundub siin assistendikohti
olevat kümmekond.
“Siin istub Alex, ta on bulgaarlane.
Oma kõige keerulisemad maalid usaldan ma just talle,” jutustab
Kostabi ühe tühja molberti juurest teise juurde käies.
“Siin on Yury, venelane, Sankt Peterburist, ja siin on Masa, kõige
pikem jaapanlane, keda ma olen näinud. Fabio on minu kõige kiirem
maalija ja ka kõige rikkam – tavaline tasu on 250-400 dollarit
pildist – ning siin on Diego Meh
hikost, Ecuadorist või kuskilt mujalt sealtkandist. Ja siin istub Meeli,
kes on samuti väga hea maalija – Eesti naine, keda ma kohtasin
siinsamas New Yorgis.”
Ta pöördub ringi ja suundub
nüüd ühe teistest veidi eraldi oleva molberti poole.
“Ja siin istus Adam. Adam ei suutnud mu standardite järgi maalida
– iga töö tuli lasta teistel ümber teha. Pidin ta
lõpuks vallandama.”
Ilmselt on talendituks tunnistatud
Adam saanud oma viimase palgatšeki kätte alles üsna hiljuti,
sest temast on jäänud põrandale rohelillakates toonides maal,
mis kujutab kaht teineteist kaelustavat valget figuuri. Kostabi haarab pildi
oma kätte ja jätkab sugereerival häälel: “ See on
halb töö – väga halb. Ma ei suutnudki seda signeerida;
vist hävitan selle hoopis ära.”
Hääletoon
läheb veel kraadi võrra hukkamõistavamaks, otsekui viibiks
ateljees nähtamatu koer, kes äsja vaibale loigu teinud või
otsekui viibiks õnnetu Adam veel kohal ning saaks ukse juures seistes
osa oma peapesust. “H a l b !” hüüab Kostabi ja vehib
sõrmega teatraalselt õhus – ja see on ka esimene ja viimane
negatiivne sõna, mis ta sel päeval ütleb.
Tootmisprotsessist ja rahast
Miskipärast olin ma
elanud illusiooniga, et vähemasi oma maalide ideed mõtleb Kostabi
välja ise.
Nüüd läheb see mull katki.
“Mul on palgal kolm ideeinimest – Mike Cockril, Roman Scott ja
Cliff Leigh. 50 protsenti ideedest on 100 protsenti mu enda omad ja
ülejäänud mõtlevad välja nemad.”
Kostabi funktsioon on ideed heaks kiita või maha laita ning
ülesanded siis konkreetsetele teostajatele jagada.
Tootmisprotsessi kulgemise üle teostab Kostabi järelvalvet e-posti
või telefoni teel (enamasti Roomast, Kostabi praegusest
põhikodust), et siis suurem ports maale ära signeerida. Need
saadetakse talle Itaaliasse laevaga ja siis ta terve päeva ainult
allkirjastab, allkirjastab ja allkirjastab – ning vahel harva mõne
maali ka hülgab.
Teispool Hudsoni jõge New Jerseys on
Kostabil vennaga kahasse suur ladu täis pilte, mis esimese hooga ostjat ei
leidnud – ladu, kus ta oma sõnul ise pole juba aastaid
käinud.
Itaalia on hetkel Kostabi parim turg. Lauda katvast
paberivirnast ilmub otsekui võluväel välja sinipunastes
toonides leht “Listino 2007”, mis kujutab ülevaadet Kostabi
tänavusest ametlikust hinnakirjast.
Kõige väiksem
ehk 25x30 cm teos maksaks 4000 eurot. 30x40 cm oleks 6000 eurot ning 100x150 cm
õlimaali eest tuleks huvilisel välja käia 17 000eurone summa.
Kes tahab 200x300sentimeetrist maali, peab maksma 50 000 eurot – ligemale
miljon krooni –,
kuid galeriid saavad muidugi allahindlust,
mis võib ületada 50 protsenti.
Galeriide kõrval
on Kostabi müügikanal Itaalia telepoed, eeskätt
ööpäevaringselt avatud Telemarket, kus leiab omaniku kõik
vaipadest ja juveelidest kunsti ja mööblini -- fenomen, mis on tema
sõnul ülimalt itaalialik, kuid pole (Kostabi teatavaks
nördimuseks, nagu mulle näib) Ameerikas tema toodangu ostmise ja
müümise vahendina veel juurdunud.
USA telemeediamaastikul
on Kostabi eneseväljundiks šõu “Title This”
(varem tuntud ka kui “Name That Painting”), mis läheb eetrisse
kõigile avatud telekanalis ja siit samast ateljee taganurka
improviseeritud stuudiost. Saates nuputatakse staarkülaliste (May Pang,
Tommy Ramone, Heie
Treier jne) osavõtul Kostabi uutele maalidele välja nimesid
(“The Weight of Knowledge”, “Beyond The Point of No
Return”) jne). Vehitakse plakatitega “Fifty Dollars”,
Kassaaparaat ja Vetsupump ning võidetakse krabisevat raha, Kostabi
õhku loobitud väikesekaliibrilisi dollareid, mis – nagu
Kostabi oma veebilehel innustavalt mainib –, võivad tuulisel
päeval tema aknast koguni välja tänavale lennata.
“Vana hea trikk – ja ikka veel töötab?”, imestan
ma rahaloopimise peale ning Kostabi noogutab innukalt kaasa, salaretsepti
teadja naeratus näol.
Eestist ja Itaaliast.
Paavstist
Rääkides Kostabist, ei saa mööda
Eestist, kuid see suhe on problemaatiline. Kostabi pole kunagi teinud saladust
sellest, et kooliajal mõnitati nii teda kui ka venda tema vanemate
päritolu ja kohutava aktsendi pärast ning nii ei varja ta seda ka
nüüd. Ehtkostabilikult püüab ta selles kõiges
näha hoopis midagi positiivset, midagi, mis sundis neid eriliselt
pingutama ja ennast tõestama. Ning kodueestlases rõõmuohet
tekitavalt vallandab märksõna “Eesti” Kostabis ka
väikse laviini positiivseid mälestusi (“Vanalinn... Vesiveski
kohvik... krepid... klaverimäng Estonia kontserdisaalis,” teatab
ta).
Kuid jah, need muljed ei tundu eriti värsked, eriti
elusad. Ta isegi ei mäleta täpselt, millal ta viimati Eestis
käis: “Vist umbes viie aasta eest.”
Itaalia on
nüüd see paik, kus Kostabi veedab suurema osa aastast.
Ennekõike aga talved. Keeldudes ütlemast, et aina
konservatiivsemaks muutuval New Yorgil midagi viga võiks olla
(“New York on sama elektriline kui alati,” kuulutab ta hoopis),
möönab Kostabi samas, et ta ei tahtnud olla piiratud ja provintslik
ning jääda ühte paika kogu eluks.
Ja Rooma on
Kostabit muutnud. Tema maalid, kunagi pigem lakoonilised, küünilised,
karged ja külmad, on täidetud uutest sümbolitest ja soojemast
värvist. Klaverimängijad ja klaverid, armastajad ja inglid (neid nii
tõuseb kui langeb), sekka mõni üksik punases toogas kuju
(küllap paavst?).
“Pärast seda, kui ma paavstiga
kohtusin, tahtsid paljud mu sõbrad teada, kas ma suudlesin ta kätt
või sõrmust,” jutustab Kostabi. “Mulle näis, et
paavst ei tahtnud; ta surus mu kätt nagu täiesti tavaline
tüüp, ja pikalt, mis tegi mul tuju heaks. Kui ma ütlesin talle,
et olen pärit Los Angelesest, läks ta eriti särama,
tõenäoliselt seepärast, et nägi seost minu tehtud
Johannes Paulus II skulptuuril oleval kolmel inglil ja Los Angelesel,
“Inglite linnal”.
Aga võibolla ta mõtles,
et ma olen inglite saadik. Ma ei tea – igatahes oli ta nii magneetiliselt
karismaatiline.”
Ja siis veidike hiljem:
“Ja siis tutvustati Paavst Ratzingeri minu girlfriend Kimberly
Albertsile, kes on väga ilus inimene ja täis positiivset energiat. Ta
ütles Paavstile: “Tänan, Isa” – see oli kõik
nii maagiline.”
Positiivsusest. Kahetsemise mõttetusest
Magneetiliselt karismaatiline... Ilus, energiline, maagiline... Kostabi
komme liialdada ilusate sõnadega annab mõnikord tulemuseks
suhkrulahuse, milles peatub igasugune bakteriaalne elu. Kuid jah, selles on ka
oma võlu, kui mitte tingimata minu, siis küllap paljude teiste
jaoks. (“Mulle meeldib, mida Kostabi teeb,” kirjutas muusika- ja
moekriitik Glenn O´Brien mõne aja eest. “Ma olen
tüdinud kunstnikest, kes teevad üledoose ja hü
;ppavad aknast alla, võtavad antidepressante ja hüppavad aknast
alla... Kui Kostabi hüppab, siis ainult rõõmust.”)
Ja Kostabi usk sellesse, et tuleb vältida nii negatiivseid inimesi
(“Olen saanud lahti ussitajatest ja tülitegijaist,” kirjeldas
Kostabi oma assistentide hulgas läbi viidud puhastustööd) kui ka
negatiivseid mõtteid ja suhtumisi, näib olevat siiramast siiram.
“Kui sa teed vea, ei saa sa sellele keskenduda, sest siis teed sa
teise vea ja siis kolmanda ja kaotad – kohe,” kõlab üks
tema teesidest. Ning teine samasugune kohe sinna otsa: “Kahetsemine on
raiskav, kahjulik tunne.”
Välimusest
Kui oluline on kunstnikule hea välimus?
“See on
väga oluline,” vastab Kostabi veendunult. “Läbi
võib lüüa ka ilma hea väljanägemiseta, kuid pole
mingi kokkusattumus, et kõik äärmiselt edukad kunstnikud on
üldlevinud arvamuse kohaselt olnud väga hea välimusega. Marcel
Duchamp, Pablo Picasso, Jackson Pollock, Willem de Kooning ja Jean Michel
Basquiat – ja nad käisid kõik väga hästi riides
ka.”
Kehast kui templist
“Kui ma
lõpetasin kala ja kana söömise, siis ma tundsin end kohe
tervemalt ja hakkasin vähem haigeks jääma,” teatab
Kostabi, aevastades selle lause järel anekdootlikult varsti.
“Itaallased ütlevad küll, et ma olen hull, aga mina
söön ainult neid asju, mida ma oma meelest vajan.”
“Nende asjade” nimekirja kuuluvad tofu, riis, oad ja vahel ka
juust ja muidugi mõista ei mahu pruugitavate ainete hulka mingisugust
rämpstoitu ega narkootikume, sigarette või alkoholi – isegi
punane vein on täielik tabu.
“Aga viimasel ajal luban ma
endale mõnikord tassikese espressot,” usaldab Kostabi
lõpuks.
Paranoiad mitmel rindel
Korraga heliseb telefon.
Kostabi vabandab, vastab kõnele ja vaikib pikalt, näol aina kasvav
ärevus ning ängistus. “Ei, ei, seekord kahjuks mitte, ma olen
selle raha juba ära jaganud, ma olen täiesti maxed out,”
ütleb ta. “Jah, tõesti kahju, võibolla mõni
teine kord.”
Siis paneb ta telefoni lauale, olles
jätkuvalt sedavõrd häiritud, et ma lihtsalt olen sunnitud
küsima: “Mis see oli?”
Ta vastab veenva lihtsusega:
“Politsei.”
Nagu Kostabi selgitab, küsinud politsei
temalt heategevuslikeks eesmärkideks rahalist toetust, nüüd juba
teist korda, sest esimesel katsel, ootamatust ettepanekust ehmununa, ta ka
andis.
Samas polevat Kostabi meelest politseist ilus niimoodi oma
mõju ära kasutada, muidugi juhul, kui need toetuse küsijad
üldse on päriselt politseist – Kostabi ei näi selles enam
täiesti kindel.
Et maailma kuulsaima maalivabriku omanik ja
paavsti sõber peaks politsei ees tundma mingit arhetüüpilist
hirmu, on muidugi raske uskuda, kuid samas on Kostabil politseiga probleeme
olnud. Teda on kord, pärast telestuudios toimunud kaklust, isegi
arreteeritud.
Kuid võibolla oli see politseikõne
hoopis Kostabi-poolne trikk, üks järjekordne meedialõks;
lavastus, milliseid Kostabi on oma elus avalikkusele üles seadnud
kergusega, millega tüüpiline tänaval kiirustaja avab vihmavarju?
Kostabi on ajakirjandusega manipuleerimises osav, selles pole mingit
kahtlust.
Selle loo kirjutamise käigus soovitab Kostabi mul
esitada paar küsimust tema maalivabrikus töötavale Meeli
Salumäele, mida ma kohemaid kuutõbise innuga ka teen
(“Kohtasin Mark Kost
abit näituste avamisel. Pärast sõbralikku vestlust ulatas Mark
mulle viisakalt nimekaardi ja kutsus järgmisel päeval Kostabi Worldi
külla ning pakkus tööd. Parim selle töö juures on see,
et saan organiseerida ajakava minu jaoks kõige mugavamal moel,”
vastab Meeli Salumäe peagi. “Marki jaoks on väga oluline, et
maal oleks hästi maalitud, seepärast pole tähtsust kas taevas on
kollane või päike sinine.”
Kostabi soovitab
esitada paar küsimust ka oma isale Kaljo Kostabile. Ka seda
nõuannet järgin ma kohusetundlikult.
“Tere
härra Kivi,” kirjutab Kaljo Kostabi varsti. “Kalev oli noores
eas tubli poiss, sõnakuulelik , töökas ja hea õpilane
koolis. Lemmiktegevuseks oli temal ja nooremal vennal Paulil comicbooks
lugemine ja nendega tegelemine, arvatavasti sellest tekkis huvi kunsti ja hea
huumori vastu.
Võibolla Walt Disney ja tema tegevus oli ka
abiks. [---] Kalevi sünniaastal töötasin Oldsi pasunavabrikus.
Oldsis oli sel ajal Eesti konsul, elas ka Whittieris Friendly Hills linnaosas.
Vennad said omavahel hästi läbi, mingit tülitsemist
polnud.”
Muide, Whittierist, oma sünnipaigast,
rääkides mainib Kostabi sageli, et just sealt on pärit ka
Richard Nixon. See seos USA ühe kõige nartsissistlikuma,
luulualtima, jah, ehk ka säravama presidendiga näib olevat Kostabile
mingi raskestiseletatavata uhkuse allikas.
Klaverimängust ja rahast. Tulevikust
Eesti
teab Kostabit kui ärimeest ja kunstnikku. Kostabi teab end kui kunstnikku
ja heliloojat.
Ta istub klaveri taha ja mängib – täiesti
sissepoole pööratult, keskendunult ja pikalt. See pala –
“Distant Past” – on ootamatult hell ja vaheldusrikas, ja mitu
korda vahetum kui tema kunst.
Kuid maalid – “Mitte miski muu
ei oleks võimalik, kui ma ei teeks neid äärmiselt ihaldatavaid
õlimaale” – on ikkagi teemaks, millega me lõpetame.
Ja raha.
Ta haarab põrandalt töö, mis kujutab
päiksevarjutust ning klassikalist Kostabi naisfiguuri (ängistunult
klammerdunud kükakil kaitseasendisse, reisi valgustamas altpoolt tulev
punakas kuma). Töö nimi on “The Passing Phase” ja see,
ütleb Kostabi ilmse rahuldustundega, “on just see, mida public
praegu tõeliselt tahab”. See on see, mida müüa saab. See
on see, mis toob sisse ja võimaldab Kostabil deklareerida:
“Mu assistendid teenivad rohkem kui Jeff Koonsi omad. Paljud neist on
rikkad, ja nad pole isegi mitte kunstnikud.”
Miks nad
kunstnikud pole?
Ta vaatab mind hämmastusega: “Sest
nad ei signeeri.”
Kui palju te aastas keskmiselt teenite?
“Mu teenistus jääb igal aastal ühe ja kolme miljoni
dollari vahele, aga kuna mu kulud on nii suured, on kasum mõistagi
väiksem.”