Igal kevadel ja sügisel leiab aset tõeline moemaraton, mille käigus toimuvad järjestikustel nädalatel maailmakuulsate moemärkide etendused. Kõigepealt New Yorgis, siis Londonis, edasi Milanos ning lõpuks Pariisis. Peale selle toimuvad oma moenädalad pea kõigis suurilmalikes linnades, näiteks isegi Nairobis, Helsingis ja midagi sarnast on tekkimas ka Riias. Meil on hetkel vastu panna vaid FIBIT Viru Keskuses. Aga see selleks.

Copy ja paste

Mis seal salata – suurema osa maailma moetoimetajate jaoks on ammendamatuks inspiratsiooniallikaks internet, ajakirjad ja FTV. Sealt imetakse inffi, mida kohaliku moepubliku rõõmuks maakeelde tõlgitakse. Seega põhineb pea kogu süsteem teisel, hullemal juhul kolmandal või neljandal kogemusel, copy-paste mentaliteet enamasti.

Tegelikult oleks igale normaalsele moega seotud inimesele kohustuslik käik mõnele moenädalale, sest süsteemi toimimismehhaanika printsiipide tundmine lubab palju julgemat žonglöörimist süsteemi siseselt. Nõnda saadavadki kõige uhkemad väljaanded oma moetoimetajad aastas kaks korda moemaratonidele, kusjuures tavaliselt piisab 1-2 moenädalast korraga täiesti. Oma kogemusest usun, et suurem doos hakkaks tervisele.

Kutsega ja ilma

Kuidagi poolspontaanselt ja kenade inimeste mõjul sündis mul otsus minna Milano moenädalale. Lolli ja rohelise moetoimetajana kolkakülast eelnes reisile jube eeltöö, mis seisnes peaasjalikult fakside saatmises ja itaalia aktsendiga inglise keele kuulamises. Tegelikult küll peamiselt suunamismuusika kuulamises. Õnneks oli lollikindel töö andnud mõningast tulemust ja hotelli saabudes ulatati mulle kena pakk moeetenduste kutseid. Milano moenädalale oli akrediteeritud ligi 1700 ajakirjanikku ja teist samapalju sisseostjaid, kuid show toimumiskohad mahutasid umbes 600-1000 moenäljast. See teadmine tõstis iga kutse hinda kohe päris mitu korda.

Kui te nüüd arvate, et järgnes pillerkaaritamine värvikas moeseltskonnas, siis eksite rängalt. Esiteks: mood on ÄRI. Seda kõige räigemas tähenduses – vaid üksikud moemajad viitsivad ponnistada lavastuse kallal või näidata lennukaid ideekollektsioone. Küsimus on ikkagi moenädalale saabunud 1700-le ajakirjanikule ning umbes samale hulgale sisseostjaile võimalikult kiires keele kõrvaajamises. Abiks on siin pigem supermodellid, lihtsad poplaulukesed, kuulsad moetoimetajad esireas ja väike kingipakike. Ning igaks juhuks olgu lisatud, et värvika moeseltskonna ainuke värv on must. Roosade juuste ja roheliste saabastega ekstroverdid on igal juhul sellelt suurejooneliselt moemürglilt pagendatud.

0,5 m ja 100 tk

Igale etendusele eelneb trügimine ukse taga (peamisteks konkurentideks on pilusilmad ja venelased – ikkagi kaks kõige kiiremini kasvavat megaturgu maailmas) ning seejärel enda nihutamine võimalikult poodiumi otsa lähedale, et võimalikult ilusaid pilte saada. Poodiumi otsas on üüratu kogus fotograafe (kui ma ütlen 100, siis see ei ole liialdus), kes on varustatud umbes poolemeetriste kahuritorudega. Nii et oma Canoni kompaktkaameraga ma seal igaks juhuks väga vehkima ei hakanud.

Kuna fotograafidele on moenädal julm peatükk väsitavast olelusvõitlusest – päevas toimub linna eri nurkades umbes 10 moeetendust – siis püüavad nad oma olemist vilistamisega veidi huvitavamaks teha.

Esiteks vilistatakse siis kui etendus on jäänud üle 45 minuti hiljaks ja teine vilekoor läheb siis lahti kui mõni värisevate jalgadega esimest etendust tegev tüdruk ei poseeri korralikult lavakeele otsas.

Kui ma moenädala esimesele showle jõudsin sekundilise täpsusega, siis peagi oli selge, et alla pooletunnise hilinemisega ei tasu Milano kuhugi minna.

Showroomid ja lift

Paralleelselt suurte moemärkide etendustega, mida sel Milano moenädalal oli kokku 98, toimusid ka showruumid. Lahtiseletatult tähendab showroom seda, et Milanos on veel umbes 200 moefirmat, mis on päevaks-paariks end eriti uhkelt üles löönud ja võtavad vastu erakliente. Millegipärast ootasid ka mind mõned sellised kutsed hotellis.

Noorte inglaste Brooke&Brooks kõlas igal juhul hästi. Olles aadressi järgi maja, õigemini villa, üles leidnud, jäin ma kinniste uste taga uksekellasid silmitsema: Jean Paul Gaultier, John Richmond, Brooke&Brooks.

Pärast kella viipas portjee mulle muretult kätt barokkvilla fuajee poole: “Lift on seal, kolmas korrus”. Olles teinud peale mitu tiiru fuajeele, ei jäänud mul silma midagi, mis oles minus tekitanud äratundmisrõõmu liftist. Viimane oli ehitatud seina sisse, liftinupp ja uks ilusti barokkstuki sisse peidetud. Meenusid ajaloolised kire- ja intriigidedraamad.

Üleval ootas mind šampus, kalamari ja privaatne moeshow. Tegelikult oli seal küll ka kaks pilusilma, kes oma tellimusi kärmelt märkmikusse sirgeldasid ja disainerite esindajad, kes olid kärmelt nõus rääkima kõike firmast. Showroom tähendabki tavaliselt privaat-teenindust ja paari modelli, kes spetsiaalselt sinu tarvis moeetendust teevad. Šikk ja stiilne igal juhul.

Mood ja sigaretid

Juba oma eelmistel trettidel Itaaliasse, sai mulle selgeks moe rolli olulisus kohalikus kultuuripildis ja igapäevaelus. Teleuudiste lõpus on tavaliselt näha, et ankru kostüüm on pärit Armanilt ning suur osa trendidest, millesse meil siin on raske ilma eluterve irooniata suhtuda, on itaallastele elu ja surma küsimuseks. Kui moes on roosa ja maomuster, siis vastavas rütmis hingab iga endast lugupidav kaupluseaken.

Itaallaste võimet alluda massipsühhoosile ja seadusele demonstreeris veenvalt ka nende võime alluda kõikjal Itaalias kehtivale suitsetamispiirangule. Kui ma mäletan oma eelmistest Itaalia reisidest suitsetavaid pangatellereid ja poemüüjaid, siis sel korral aeti inimesed isegi ööklubist välja külma kätte suitsetama. Ning mitte keegi ei protesteerinud: seadus on suurem kui meie, ütlesid nad ise.

Karusnahad ja staarid

Itaalia on pikkade traditsioonidega karusnahamaa. Selle tööstusharu võim ja olulisus on selge moenädala kollektsioone jälgides – Itaalia disainerid on ilma valehäbita miksinud oma riietusse nahka igal võimalikul kujul.

Arvestades sellise tegevuse poliitilist ebakorrektsust, ootasin ma põnevusega kohtumist spray-pudeliketega vehkivate loomakaitseaktivistidega, kuid ainus, keda ma oma teel kohtasin oli üks õrna ja õnnetu olekuga tütarlaps Versace show ukse ees. Ning pilk oli tüdrukul pigem andekspaluv kui veendumuste nimel tulle viskuva ematiigri oma. Igal juhul rõõmustas mind selline itaallaste suhtumine vägagi – kui me oleme nahku kandnud kauem kui ühtegi teist materjali, siis ei näe ma ka erilist põhjust heaolufrustratsioonist kurjaks muutunud 21. sajandil Versace moemaja ees mässamisel.

Pealekauba usun, et need Versace rebased on elanud palju luksuslikumat elu kui tema suguvennad mingites Siberi loomafarmides. Rääkimata elust, mida nad veel nägema saavad!

Igal juhul õnnistasid Versace showd oma kohalolekuga staardisainer Miuccia Prada, igas mõttes megaräppar Missy Elliott ja seltsidaam Elizabeth Hurley. Nii mõnigi moemaja investeerib pigem staaride kohalelennutamisse kui liiga kallite tippmodellide palkamisse.

Seks ja avangard

Müüginumbreid kummardav Milano ei ole noore avangard-disaineri jaoks just maailma parim koht oma karjääri alustamiseks. Kuid ilma avangardivärinata ei olekski nagu moenädal päris tõsiseltvõetav ja nõnda astus Londonis õppinud noorjumal Riccardo Tisci üles neljanda päeva õhtul viimase showna.

Iseenesest ei olnud tema kollektsioon midagi rabavat – flirt hämara katoliiklusega, suur puurist keset lava ja kollektsioonile tegeliku jume andvad tippmodellid, kes ikka on nõus end aeg-ajalt näitama mõne noore geeniuse rõivastes pea tasuta.

Milanos õnnestus Tiscil tähelepanu tõmmata juba sellega, et ta ei kasutanud catwalki ega taustaks seksikaid trendihitte. Ääretult mitteseksikal Londoni moenädalal teevad nõnda muidugi kõik. Kuid väikekodanlik ja väga kaval Milano teab, et pole paremat müügimeest kui seks. Stiletod ja karusnahk teevad oma töö, kuigi spetside sõnul olevat seekordne moenädal tundunud ebamilanolikult kaine ja väheseksikas.

Tegelikult peetakse hetkel parimaks stardirajaks mitte Londoni, vaid hoopis NY moenädalat. Viimase tõusu taga on dollari langus. Ja tegelikult läbib suur osa noori disainereid ka Milano-perioodi. Sealsed hiigelbrändid jätkavad oma laienemist – tavaliselt eelkõige kingade, kottide ja muude nahast aksessuaaride suunas – ja vajavad pidevalt usinaid ideedegeneraatoreid, et rongist mitte maha jääda.

Moemaailmas tundub kehtivat: kui sa ei laiene, siis sind pole olemaski. Olgu veel lisatud, et näiteks kuulsa itaalia moebrändi Fendi kasum tuleb eelkõige kottidest ja kingadest. Seejärel tulevad karusnahad. Valmisriietest tuleb vaid tühine osa firma sissetulekust.

Kui firmal on veel parfüüm ja päikseprillide liin, siis pole pudrumäed enam kaugel. Sest just viimased on moetööstuse kõige kiiremad kasumitekitajad, mille vahendusel saab brändi turustada hiiglaslike partiidena ja suhteliselt taskukohase hinna eest (võrreldes disainerrõivaste hindadega). Kui nüüd loogiliselt mõelda kuipalju võiks olla ühe päikseprilli omahind, siis tekib ehk ka pilt, milline võib olla kasum plastmassi müümisel 50 grammi kaupa. Tükihinnaga näiteks 3000 krooni.

Igavene elu ja surm

Üks avangardsemaid ideid, mida moemaailmas ringisurfavad pioneerid hetkel levitavad on järgmine. Nimelt on paljudel megabrändidel üha enam süvenemas komme noorte ja kuulsate disainerite abil pumbata oma moemajadesse juurde värsket verd.

Tõmmeldakse lõputul ilulõikusel, mille tulemusena ei mäleta peagi enam keegi, kelle järgi moemaja oma nime originaalis saanud. Kui veel poolesaja aasta eest peeti normaalseks seda, et moemaja sureb koos oma loojaga, siis tänapäeva ärimaailmal on seda raske uskuda.

20. sajandi üks võimsamaid moeloojaid – Poiret – lõpetas näiteks ettekandjana. Okei, ühelt poolt tuleb selles süüdistada tema üsna ebaratsionaalset arusaama majandustegevusest, kuid teisalt oli see asjade loomulik käik. Moodi on juba sisse kodeeritud ka moest minemine.

Selle tulemusena ongi tekkinud hulgaliselt perversseid hübriidmärke, kus kuulsa ammusurnud valenime all tegutsevad noored geeniused. Kas Christian Dior`i moemaja on täna pigem John Galliano moemaja? Miks ei võiks olla moemaja nagu puu metsas või inimene ise – uhkele õitsengule järgneb loomulik surm.

Nojah, tegelikult ei olegi moemajad ainsad siinilmas, kes lõputut facelifti saavad. Surmahirm on üldine ja totaalne ning tõenäoliselt püüame me esimesel võimalusel ka iseenda elu kõikvõimalike kunstlike abivahenditega pikendada.

Valentino ja kurgid

Iga urbaniseerunud inimene teab, mida tähendab sõna Valentino. Olles juba aastakümneid luksuse ja ilu sünonüüm, on ehmatav teada saada, et näiteks aastal 2002 teenis Valentino moemaja 44 miljoni euro suurust kahjumit 130 eurose läbimüügi juures.

Ei mahu mu pähe, et kuidas saab olla firma, mille nägu on üks maailma kallimaids supermodelle Gisele Bünchen ja reklaame võib näha igas Vogue’is, nõnda rängas kahjumis.

Tunnistan ausalt, et minu äriline mõtlemine saab otsa seal, et kui su kurgimüümine turul kasumit ei anna, siis tuleb lett kinni panna. Mitte osta reklaampannood Times Square`il. Kuid hiigelkorporatsioonidel on olemas rahaga täidetud süstlad iga aukuvajunud näo tarvis.

Eesti ja tüdrukud

Eestlasena oli mul Milano moenädalal eriti uhke tõdeda, et Eesti tüdrukud ei ole väga ilusad vaid minu arvates. Aktiivselt võtsid Milano moenädala showdest osa neli modelli: Carmen, Tiiu, Olga ja Kerstin. Kui esimesed kaks on kaubamärgid omaette, siis Võru tüdruk Olga Serova ja viimasel ajal peamiselt NYs resideeruv Kerstin Männik käivad moenädalatel endale imagot “tegemas”. Sest just suured moeshowd annavad hetkeks võimaluse jääda kellelegi olulisele silma – peale kohaletulnute näevad sind veel aastajagu peale show`d lugematud moeajakirjanduse tarbijad.

Itaalia ja moetööstus

Milano moenädal on üks oluline komponent Itaalia moetööstusest. Kõik erinevad moeelu aspektid moodustavad kokku löögirusika, mida võiks nimetada Itaalia moetööstuseks. Neil on võimsad disainerid ja rõivabrändid (Armanist Dieslini) ning väga mõjukas moeajakirjandus. Nii näiteks võib pidada Itaalia Vogue`i üheks visuaalselt võimsamaks ja mõjukamaks moežurnaaliks hoolimata faktist, et tiraaž on neil vaid 145 000 koopiat! Kuid moe puhul ei tasu ealeski unustada, et see on alati koostööprojekt.