Kust tuli Jaan Kross?

Jaan Krossi esivanemad pärinevad Kose vallast ja olid tublid talumehed. Siiski sattus suguseltsi veidi ka vabameeste verd ja vahest kogunisi “hullu” kirjanik-krahvi oma. Lühiülevaade Kalev Keskülalt.

Jaan Krossi isa, Ilmarise peameister Jaan Kross seenior (1878– 1946), oli tähtis mees. Temast on juttu eesti­aegsetes teatmeteostes. Tal polnud küll akadeemilist haridust, aga hakkajat vaimu kõvasti. Ettevõtlikkust ilmutava tehinguga – omal riisikol täitis ta riikliku relvatehase Arsenali tellimuse suurtükkimürskude ümbertreimiseks – oli tema pangaarve suurenenud
15 000 või 20 000 krooni võrra. See võimaldas 1934. aastal ehitada Kalamajja Kalevi ja Graniidi nurgale kena üürimaja ning üldse pidada ennast ses ajutiseks osutunud Vabariigis üsna kindlustatud inimeseks. Tubliduse ja töökusega saadud edu usk pidi lapseeast peale olema selge ka tulevasele kirjanikule.

A. H. Tammsaarega sama sünniaastaga mees lõpetas, nagu tema põlvkonna tublidele meestele kohane, Venemaa vangilaagris.

Kirjaniku teiste eellaste kohta aga teatmeteostest abi ei leia. Kokkuleppel Eesti Ekspressi ja kirjanikuga ajas muistse põlve jälgi genealoog Fred Puss O/Ü Eesti Isikuloo Keskusest, kelle “väljakaevamisi” (kui Krossi romaanilt pealkiri laenata) siinkohal tutvustangi.

Nii kirjaniku isapoolne suguvõsa, Krossid, kui ka emapoolne, Uhlbergid, pärinevad Harjumaalt Kose kihelkonnast, Ravila ja Palvere mõisast. Palvere mõis oli 1768. aastast Ravila kõrvalmõis ning kuulus samadele omanikele. 1768–1849 olid need krahvid Mannteuffelid, 1849–1919 krahvid Kotzebued.

Isaliini esiisad alates Mardist (sündinud 1718) elasid kõik Voose külas Pal­vere mõisapiirkonnas – algul Nirgi, siis Raja, seejärel Kopli talus. Mardi pojapoja poeg Mart oli aastast 1840 Tammetsa renditalu peremees. Vooselt pärinesid ka kirjaniku isapoolne vanaisa Mart Kross, kes lahkus 1879 Kose kogudusest ja liitus Tallinna Jaani kogudusega. Temast sai linnamees, tallinlane, Balti raudtee tööline. Tema poeg Jaan seenior tõusis aga juba “töölisaristokraatiasse”.

Oma emast Pauline Kristinest kavatses kirjanduslike katsetustega alustanud poeg Jaan 940ndate algupoolel romaani kirjutada, aga asi jäi enesekriitilise kirjaniku sõnul laiskuse taha. Emal oli nimelt üsna põnev elukäik. Ta oli Ravila mõisa sepa tütar, kes elas Tallinnas üle 1905. aasta ja töötas hiljem tekstiilivabrikandi Seligi perekonnas Moskvas ja Peterburis. Seligite majas tekkis tal lähem tutvus perenaise sugulase, Tartu ja Moskva juuraüliõpilase Levinsoniga, kes varsti revolutsioonilise tegevuse tõttu areteeriti. Algul viis Pauline vanglasse pakke, aga siis soovitas üks heatahtlik valvur temalgi Moskvast kaduda. “Nii et ta sõitis pea Tallinna tagasi ja abiellus poisiga, kes oli talle vist udukaugelt sugulanegi ja lapsepõlvest peale tuttav. Tähendab minu isaga,” kirjutab Kross mälestusteraamatus “Kallid kaasteelised”. Mis sugulusse puutub, siis Jaan-seeniori vanaema oli Mari Drumm ja Pauline ema Ann Drumm.

Ema isa-liin, Uhlbergide suguselts, pärineb Ravila mõisapiirkonnast Ukerdi talust. Pauline Kristine isapoolne vanaema Krõõt Viikmann põlvneb aga vabadest inimestest, on 1834 hingekirjas Tallinna vabade inimeste oklaadis. Tema isa Johann Kristof Viikmann oli Sõmeru (ka Ravila kõrvalmõis) mölder. Harju-Jaani koguduse personaalraamatus on tema kohta kirjas, et tal on “nõrgad” teadmised, aga “laitmatud” elukombed. Veskit pidas ka tema “vabadest vanematest” pärit isa. Siin ajaloolise liini tõsikindlus katkeb, aga Puss peab tõenäoliseks, et Karl Heinrich Johann Viikmanni isa oli Riias sündinud ratsaväelane Marten (Martin) Viikmann. Tegu oli siiski eestlasega, kes oli “ratsaväelasena Hagudi mõisa eest väljas”. Niisiis ei saa arvata, et nimi romaani “Wikmani poisid” pealkirjas oleks juhusliku mõttevälgatuse tulemus.

Mälestusteköite leheküljel 427 räägib kirjanik oma teisele abikaasale, Helga nr 2-le ära “oma suguvõsa suured ja pisemadki patud”. Nimelt selle, et “Uhlbergide perekonnatraditsiooni järgi pidi mu vanaema Ann Drumm (sündinud 1855, surnud 1947) olema Ravila hullu krahvi Peter Mannteuffeli tütretütar”.

See perekonnapärimus on väga in­trigeeriv, seda on meeldiv uskuda, see klapib nii hästi. Sest kui vaadata kirjandusleksikonist krahv Peter August Friedrich von Mannteuffeli (1768–1842) pilti ja kõrvutada seda Krossi omaga, on sarnasus silmanähtav. Mannteuffel olnud hiiglasekasvu mees ja Krosski meenutab, et oli noorest peast ligemale 190 sentmeetrit pikk. Palju olulisem on aga see, et Mannteuffel oli kirjanik, kahe rahvaliku juturaamatu autor. Niisiis võiksime siin näha kui mitte õiguslikku, siis vähemasti vaimset ­järjepidevust.

Tõsi, Mannteuffel otsustas eesti kirjanikuks hakata alles seitsmekümneselt. Tema raamatud “Aiawite peergo valgussel” (1838) ja “Willem Nawi ello-päewad” (1839) olid küll moraliseeriva sisuga, aga ometi humoristliku kujutusviisiga taluelupildid, mis omaaegsest nn estofiilide kirjandusest ajaproovile kõige paremini vastu pidanud. 1967 ilmusid August Annisti järelsõnaga krahvi “Teosed”.

“Hull” oli krahv seepärast, et oli üsna ohjeldamatu käitumisega, ei hoolinud seisuseuhkusest (esines üksvahe Tallinnas Kotzebue teatris näitlejana) ning harrastas veidrusi. Näiteks püüdis ehitada lennumasinat või lihtsalt käte külge kinnitatud tiibadega õhku tõusta. Ajalugu on säilitanud pildikese, kuidas toapoiss laseb tiibadega härra pööninguluugist köie otsas alla ja krahv lehvitab elu eest, kuni lõpuks pooloimetuna karjub: “Jaagup, kurat, tõmba üles, mul pea juba pilvedes!”

Viisipäratu oli ta kanaissuhetes: Euroopa-reisilt tõi ta endale kaasa ühe Austria vabrikandi õe, kellega elas Ravilas vabaabielu ning kes sünnitas talle kolm tütart. Seisusekohase noore naise võttis krahv alles siis, kui tütred mehele pandud. Mitmed huvid ja harrastused “ei takistanud teda kirglikke pilke heitmast mõisaneitsikutele ja külatüdrukuile, Tiiudele ja Liisudele”, kirjutab Gustav Suits. Krahvi käsikirjaline pärand sisaldanud Suitsu määratlust mööda ka “eestikeelset sensuaalset anakreontikat”, mida ta teisal nimetab lihtsalt “himuraks juhuluuleks”. Niisiis oli Ravila krahv tähelepanuväärne mees, kes ei mahtunud oma aja ega seisuse raamidesse.

Kardetavasti ei saa me kunagi teada, kas krahv Mannteuffel oli Krossi esiisa või mitte. Aga ta võis seda olla. Vähemasti ei lisa suguvõsauurimus mingit tõika, mis selle välistaks. Perekonna suuline pärimus (mille Jaan Kross siinkirjutajale lahkelt jutustas) näib seda hoopiski kinnitavat. Nimelt teatakse rääkida, et kui esiema Mai läinud 12–13aastasena esimest korda mõisapõllule tööle, jalutanud vana krahv sealt mööda ja uurinud tüdrukute kohta, kes kuskilt pärit. Maie kutsunud ta järgmisel päeval mõisa ketrustööle. Ka kinnitatakse, et surres (Mai oli siis neljateistkümnene) jätnud ta tüdruku jaoks mingi summa raha pastor Hörschelmanni kätte. Krahvi raha eest saanud Mai pastoraadis üsna lugupeetud inimesena surmani kohvi juua. Veel räägitakse, et vanuigi paistis ta silma ropu suuvärgi poolest.

Sugupuu-uurimus kinnitab, et 1805 sündinud Ann Meär oli Ravila mõisas teenijatüdruk. 1828 sündis tal vallastütar Mai, 1842 vallaspoeg Kaarel. Mai Meär abiellus 1851 Koka talu sulase Hindrek Drummiga ning oli vabadik Koka talus, nende kolmas laps oli kirjaniku vanaema Ann Drumm.

Erinevalt krahv Mannteuffelist, kes noore mehena tegi (koos sõber Otto Wilhelm Masinguga) seiklusliku Euroopa-reisi ja peatus pikemalt Roomas, polnud Ravila kandi talurahva, Krosside ega Uhlbergide elus just palju väliselt põnevaid sündmusi.

Kohtuprotokollid on talletanud vaid väikseid tülisid ja kahjunõudeid. Keegi on oma loomad teise maa peale lasknud, keegi teist kõrtsitrepil tõuganud.

Ühes kohtuasjas saavad Krossid ja Uhlbergid kokku ka. Kohtunike seas on Hans Kross, kui sulast Hindrek Uhlbergi süüdistatakse selles, et ta on sihti raiudes teispoolt oma peremehe maa piiri mõisa maalt 23 puud maha võtnud. Hindrek möönab, et ta on seda ettevaatamatult teinud. Hindrek sai kohtu otsusega 10 hoopi vitsu ja pidi iga puu eest maksma 85 kopikat. “Sai kohe trahvitud. Maksis mõisale välja,” kirjutab kohtutoimik. Igapäine asi.

Vanaisa abi­elu­rikkumise ­pärast ­kohtus

Kohtudokumentide ainus koomiline lugu seostub kirjaniku vanaisa Mart Krossiga. 1874. aastal kaebab Hans Jäms kaks meest kohtusse, et need mõlemad tema naisega abielu rikkunud. Üks neist on noor Mart Kross. Hans on Mart Krossi kolmel korral näinud, ja kahtlustab, et ta naine on öösel väljas selle mehe juures käinud “abbielloärrarikmise tööd teinud”. Naine aga eitab kõike ja ütleb, et mees on hakanud pärast seda, kui ta rasedaks jäi, veidrat kiusu ajama. Abikaasal pole mingeid otsesid tõendeid kuskilt võtta…

Kohhus mõistis Hans Jämsale 30 hopi witso ja 1 rbl hõbbedad walla laeka trahwi, et ta omma naese jures käimist kui unne näggo rägib ja kahhe nore mehhe abbi ello tõssist armastust on püüdnud kurjaks tehha.

Hans kaebas edasi Kose kihelkonnakohtule, sest et ta naine Jürri Hindrauga Allawerrest ja Mart Krossiga Palwerrest lihalikult ümberkäinud ja kohus oli temma kaebdust tühjaks moistnud. Kohtu­istungil küsis kohus, kas ta on ise oma silmaga seda näinud. Ütles, et ei ole, aga kuulis, kuidas Jüri tema naist endaga magama ­meelitas, ja et Mart Kross temma naiste­rah­wast on muissutanud ja ö aial temma sauna jures ­käinud. Se poeg olla temmal sündinud uks näddal enne Jürripäwa ja Mart Krossi olli ta omma sauna jures näinud mullo kaks nädalad enne Jani päwa, kaks nädalad pärrast Jani päwa ja Eina kuu essimeste päwade sees. ... Jürri Hindreu ja Mart Kross aiasid sedda wannamehe jutto köwaste walleks ja nimmetasid, et neil ommal nored naised on ja et neil sellepärrast kogguniste se möttesse pölle tulnud, teisi naisterahwaid otsida. Naine ütles, et ta oma mees magas jaagupipäeva ajal temaga ja ta jäi temast käima peale. Selle peale kostis Hans Jems, et temma kül sis naisega on maganud, et temmast aga last ei woi sündida, et ta omma mehhe lodusest sündimise wäele kogguni kahe aasta eest wigaseks sanud. Naine ütles, et mees ka oma esimese poja sündimise ajal sellist rumalust rääkinud, aga Hans salgas seda. Kohus nõudis Hansult arsti tunnistust, et ta lomase asjad wigased on. Arstitõend kreisiarstilt, kes uuris Hansu genitaale ja kinnitas, et Hans Jems üsna terwe on omma innimliko loduse polest. Kohus lükkas Hansu kaebuse tagasi. Hans ei olnud rahul ja lubas edasi kaevata. Kaebaski kreisikohtusse, kuid võttis hiljem oma kaebuse tagasi.

Eesti Ajalooarhiiv
865-1-2058.

Mestari nagu Saaremaa kadakas

Läinud reedel esitleti Soome suurimas kirjastuses Werner Söderström OY Jaan Krossi mälestusteraamatu soomekeelset tõlget pealkirjaga “Rakkaat kanssavaeltajat” (“Kallid kaasteelised”). Mestari (seda sõna soomlased pruukisid) Kross meenutas oma tervituskõnes, et kui aasta eest sai Soomes esitletud “Balthasar Russowi romaani” (“Uppiniskaisuuden kronikka”) soome tõlget, lubas ta, et rohkem WSOYd ei tülita. Aga nagu nüüd näha, peab oma sõnu sööma. Ja kui tõtt tunnistada, siis kirjutab parajasti mälestuste teist köidet ning kui elu ja tervist antakse, siis tuleb ehk veel kord Werner Söderströmi uksele koputada. “Aga siis juba tõesti viimast korda,” lubab mestari.

Kirjastuse tegevjuht Jorma Kaimio meenutab, et “Uppiniskaisuuden kronikka” esitlusel küsiti temalt, kas WSOY annab ka mälestusteraamatu välja (“Jaan Kross vaatas mulle nii nõudliku pilguga otsa,” ütleb Kaimio pärast omavahel, aga vist ikkagi naljatades), ning lubadus saigi välja käidud. Hirmu, et “Rakkaat kanssavaeltajat” lugejaid ei leiaks, kirjastusel siiski pole. Russowi romaan on ju üks suuremaid raamatuid, mida kunagi nähtud, aga müüb ilusti. Esimene kolmetuhandene tiraaž on läbi müüdud, praegu kaubeldakse uue trükiga. “Jaan Krossi mälestused sisaldavad nii üldinimlikke isikulugusid, et kuigi me erinevalt eestlastest neid inimesi ei tea, on lugemine ometi nauditav,” ütleb Kaimio.

Tõlkija Jouko Vanhanen tunnistab, et on teinud autori nõusolekul mõned kärped, aga need on vaid üksikud jutustuse pealiinist kaugele minevad pisidetailid. WSOY teatmekirjanduse osakonnajuhataja Aleksi Siltala on samuti Krossi peale kindel. “Kross aitab eesti inimest lähemale tuua. Ja kui inimestel polegi kohe algul raha nii paksu ja kallist raamatut (kauplusehind 42 eurot) osta, ostavad nad selle allahindluselt ikkagi.”

Kui pool tunnikest kestnud küsimustevoor koos sähvivate fotoaparaatidega läbi, saab juubilari oma valdusse TV1. Seejärel teevad privaatintervjuud Helsingin Sanomat ja teised lehed. Krossi uus raamat on sündmus, mida kajastavad TV1 õhtused peauudised, kultuurist ei kõnelda neis mitte just iga päev. Pühapäevane Helsingin Sanomat ilmutas Krossist kaks põhjalikku lugu, kokku enam kui poolteist lehekülge. Krossi romaanist tuuakse suurima huviväärsusena esile Siberi-seiku ning samuti kirjaniku nördimust lääne demokraatiate suhtes, kelle “reaalpoliitika” Baltimaad Nõukogude Liidule ära andis.

Kross on kunagi veidi üllatunult nentinud, et Soomes tundub ta olevat populaarsemgi kui Eestis. Ning laupäeva ennelõunal kell 12.00, kui Helsingi ülikooli ruumides algab Jaan Krossi seminar, on rahvast tublisti rohkem kohal kui 150 tooliga saal mahutab. Inimesed seisavad seinte ääres, prouad istuvad vahekäigus, aga siiski peab paras jõuk huvilisi ettekandeid kuulama saali avatud ukse taga fuajees. Jaan Unduski jutu alguses kostab kusagilt ukse tagant karjatus ei kuullu! ning siis keeratakse võimendus põhja, et ka koridori kostaks. “Eks inimesed ole juba harjunud, et kui Kross tuleb, ei mahu kõik sisse. Oleks me kuulutanud, et kohtumine toimub kusagil hästi suures saalis, oleks ka külastajaid veel rohkem olnud,” seletab keegi Tuglase Seltsist.

“Kuidas peaks seda nime nüüd hääldama: kross või gruuss?” küsib keegi mu lähedal, viidates sõna gross saksakeelsele tähendusele – suur. Loomulikult tuleb soomlaste repliikides kõne alla Nobeli preemia, mida soomlased on mestari’le juba 1985. aastast taotlenud, aga rootslastele pole ikka veel suudetud aru pähe panna.

Kross vastab küsimustele eesti keeles, aga oma tervitusteksti esitab kadestamisväärselt hea häälduse ja diktsiooniga soome keeles. (“Pehmeid sulghäälikuid hääldab helitult, aga muidu on kõik paigas,” kommenteerib Tuula Lyytikäinen Tuglase Seltsist.)

Kui kollokvium lõpeb, algab autogrammide jagamine. Saba lookleb läbi saali fuajeesse. Kross kirjutab, fotograafid välgutavad. Autogrammide jagamine võtab tubli 40 minutit ja 150st kaasavõetud köitest leiab 145 esitlushinnaga (35 eurot, umbes 540 krooni) omaniku.

“Ma vaatasin, kuidas inimesed oma autogrammiga raamatut õrnalt kahe käega hoides saalist väljusid, näol õnnis ilme, justkui oleks jumalaga kokku saanud,” meenutab Tuula pärast suursündmust pubis lõdvestudes. “ Ja siis tulid nad kõik rääkima, kui kaua nad juba Jaani ja Ellenit tunnevad. Nii ütlevadki: Jaani ja Ellen, soomlased muidu ju ei räägi nii.”

Millel ikkagi põhineb see soomlaste hulgas leviv “uususund” Krossi-kultus? “Sellist kirjanikku nagu Kross praegu Soomes ei ole,” kinnitab Krossi biograaf Juhani Salokannel. “Soomlastel on ikka olnud armastus ajaloolise proosa vastu. Mika Waltari on Krossile korraliku eeltöö ära teinud,” arvab Tuglase Seltsi kultuurisekretär Tapio Mäkeläinen. “Soomlastele kuulub Jaan Kross kokku kauni Eesti kujundiga, kus on Saaremaa kadakad. Ta on selle kujundi säravaim täht,” arvab Tuula. Eks vist selle kujundi ainus intellektuaalne osis, mõtlen mina. “Ja eks imetleda ole ikka lihtsam seda, kes pole päriselt omade seast, vaid natuke eemalt.”

“Mingit tööimet pole ma sooritanud, aga väikest püsivust on see minult nõudnud.” Selle isikupärase stiilipitseriga lause ütleb mestari seminaril oma elutöö kohta. “Mind rõõmustab, et olen veel teie hulgas, aga hämmastab, et te pole minust ikka veel tüdinud,” lisab ta. Seda viimast pole vähemasti Soome riigis karta.