"Sigma Tau-C705"
Autorid Enn Vetemaa, Erki Aule, Merle Karusoo. Lavastaja Merle Karusoo.
Osades Rein Oja, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Mari-Liis Lill, Laine Mägi jt.
Esietendus Draamateatris 16. märtsil 2008.

Kui Gustav Naan (1919-1994) mind 1983. aasta suvel Eesti Nõukogude Entsüklopeedia toimetusse tööle võttis, olid tema paremad päevad juba möödas. Avalik poleemika ja konfrontatsioon rahvuse südametunnistuseks kehastunud 40 kirja autoritega, eeskätt Jaan Kaplinski ja Arvo Valtoniga, oli asetanud ta avalikult ebameeldiva võimu poolele.

Toimetuse koosolekutel ta kuigi innustavalt ei mõjunud, piirdus tõdemusega, et ühiskondlik situatsioon on muutunud ja me ei saa endale lubada enam selliseid vabadusi kui ENE esimeses väljaandes ning lõpetas jutu mõne anekdoodiga Stalinist või seksist. Naisalluvatele pakkus liftis lehmakommi, tõsisemad lähenemiskatsed (mõnd siiski meenutati) olid jäänud 1970ndatesse.

Naani viimaseid suuri hetki mäletan 1979. aastast ülikooli Vanemuise tänava ringauditooriumist, kus ta avaldas arvamust, et totalitaarsed süsteemid on põhimõtteliselt aatomi-eelse ajastu nähe. Perestroika saabumise ajaks oli ta aga kaotanud sellesse väitesse usu ja valis vale poole. Aga eks ta vanade parteitöötajate hulka ju kuuluski ning vahest polnudki tal pärast 40 kirja heitlusi palju valida. Tublide rahvuslikult meelestatud entsüklopedistidena kangutasime Naani lahti ja valisime peatoimetajaks Ülo Kaevatsi. Tema lahkumine ühiskonnaelu lavalt rahvusreeturi mainega oli üsna nukker, viimased ülesastumised olid poisikeselikud katsed veel kedagi irriteerida. Gustav Naani matustel osalejate tarvis tellis Teaduste Akademia mikro(!)bussi, aga sedagi ei saadud vist täis.

Esietendusel saalis kohtas paljusid 40 kirja autoreid, kel vaevalt et on temast häid mälestusi.

Teatrikavas on ära toodud Naani märgukiri EKP Keskkomiteele, mis hiilgab jõhkra stiili poolest.

Kardetavasti mäletatakse Naani täna kui üht vana vihast veidrikust kommarit. Historistlikumaks suhtumiseks võiks pidet pakkuda lavastuses videointervjuuna toodud noore Rein Veidemanni vaimustatud hinnang Naani esseedele. 1970-ndail oli Naan kahtlemata staar, kelle kirjutised pakkusid uusi vaateid ja ründasid moralismi. Mida rohkem abielulahutusi, seda paremaks muutub abielu kvaliteet, seletas ta optimistlikult.

Nagu kirjutas füüsik ja entsüklopedist Harry Õiglane oma järelehüüdes kolleegile (Eesti Ekspress, 4. veebruar 1994), algas kosmoloog Naani tähetund juba 1951, kui ta avaldas ajakirjas Voprosõ Filosofii artikli relatiivsusteooria kaitseks. See põhjustas poleemika kogu sotsialismileeris ja lõppes Naani võiduga. Naani teeneid Tõravere observatooriumi kujundamisel maailmamainega teaduskeskuseks pidas Õiglane hindamatuks. 1969 Loomingus ilmunud artikkel "Võim ja vaim", mis kinnitas, et "antud ühiskonnakorra iga on seda lühem, mida enam usutakse, et stabiilsus on saavutatav mutrite kinni keeramisega", pidi mõjuma totalitaarses vangipõlves lohutavalt. Naani kui põneva ja "teadusliku" (ta armastas rünnata argiteadvust) ühiskondliku mõtleja üldine populaarsus kestis kuni 1980ndate alguseni, kui ta asus kindlalt partei barrikaadidele. Miks Naan otsustas, et just tema peab Eesti Augeiase talli rahvusluse sõnnikust puhastama? Ei tea, vahest oli noorte peale solvunud, vahest uskus, et aeg on sihuke, mis nõuab selgeid sihte, jõuvõtteid.

Eelöeldu tuleb ka näidendist välja. Autorid on Naani artiklid ja teda puudutavad materjalid korralikult läbi tö&o uml;tanud. Näidend kujutab Naani egotsentrilise kosmopoliidi (nii iseloomustas teda ka Õiglane) ja hiilgava demagoogina. Akadeemik esineb ühiskondlikus registris, mingit siseelu näidendis ei avata. Nimiosalisel Rein Ojal on akadeemikuga välist sarnasustki, võõrsõnu hääldab ta venepäraselt, nagu Naan tõesti tegi. Peategelast käigus hoidvaks mootoriks paistab olevat edevuse jõud ning vahest sellega seotud seksihimu (mis pole muidugi mingi etteheide, see oli tollal progressiivne). Oja on päris vägev - kuigi suuresti ühes registris.

Küünikuks jääb ta ka armukesega rääkides, kuigi voodiveerel võinuks olla vähe sõbralikum. Aga küllap iseloom ei luba.

Et ülejäänud tegelased on vaid taust hiilgava isemõtleja presenteerimiseks, ei oska nende rolliesitusest palju rääkida. Tõsiseltvõetavate dialoogipartnerite puudumisest on natuke kahju - intriig ei sõlmu, karakterist saab nähtavaks vaid hallis ülikonnas kuulikindel jutlustaja. Vahest oleks võinud Kaplinski tollased kirjutised kah läbi lugeda ja panna praaliva akadeemiku vastu teise lavanurka üks panteistlik-pateetiline poeet? Praegu jääb etendusest mulje kui teatraliseeritud esseest, iseenesest heast ja hoolega tehtust. Ning kättemaksuinglid krokodill Gena ja Potsataja on väga hea leid.

Lõpuks võiks meenutada, et üks hiilgava mõistusega egotsentriline kosmopoliidist küünik on ju väga moodne inimene, atraktiivne isegi praegusel rahvusluse tõusu ajastul.

"Naan ei anna välja positiivse kangelase ega kurja deemoni mõõtu, kuigi mõlema jooni oli tal hulgaliselt," kirjutas järelehüüdes Õiglane. Draamakirjanduse aineks selline mees sobib.