19.04.2007, 00:00
Kuus aastat “Karu südamest”
Universaalse filmimehe Arvo Ihoga vestleb Kristiina Davidjants.
FILM “KARU SÜDA”
Kui helistasin intervjuu asjus, olid
loengul?
Olen ju pikemat aega juba koolmeister. Tegemist on Balti Filmi- ja Meediakooliga, loen seal meediatudengitele režiid ja operaatoritääd. Noh, ja väiksemale rahvusvaheliste magistrite grupile ka operaatoritööd.
Ja milline seltskond on seal kokku kogunenud?
On igasuguseid inimesi. On päris põnevaid ja on ka selliseid tudengeid, kes lihtsalt veedavad meeldivalt aega. Õppimine on ju vaieldamatult meeldiv ajaveetmine. Aga on ka selliseid, kellel on oma ideid, filmilikku nägemist, nii et on karvaseid ja sulelisi.
Kus sa ennast vahepeal oled peitnud?
Ega ma peidus pole olnud. Olen teinud dokfilme, väikseid mängufilme. Ühe tegin Šveitsis oma endise tudengiga, ühe täispika mängufilmi tegin Venemaal. Narvas olen kolm filmi teinud, muidu neid Eesti venelaste probleeme ei puuduta keegi, aga nemadki on inimesed, nende probleeme tuleb ka ikka näidata.
Räägi sellest Venemaal tehtud täispikast mängufilmist “Karusmari”, tundub ju päris muljetavaldav ettevõtmine.
See oli 2004. aasta algul, kui mulle saadeti Venemaalt stsenaarium. Saatis Igor Tolstunov tollasest firmast NTV Kino ja palus heita pilk peale, et kas ma oleksin nõus tulema seda lavastama. Mul oli muid töid ees ja ütlesin, et kui kannatate aasta oodata, siis võin ka tulla. Nemad jälle vastasid, et hea küll, meil ongi praegu rahaga raskusi. Tollal käisid parajasti Venemaa Kinokomitee ümberkorraldamised. Aga siis 2005. aastal nad kutsusidki, et tule ja lavasta. No täiesti meeldiv ettepanek ju!
Stsenaarium oli profilt kirjutatud, kuid väga sõnarohke. Läbirääkimistel seadsin kolm tingimust.
Esiteks soovisin ma tublisti vähendada dialoogi ja viia see üle tegevusse. Teiseks tahtsin ma tingimata filmi teha puhta heliga, sest nii olen juba harjunud ja nii saavad ka näitlejad parema tulemuse. Ja kolmandaks olid mul teatavad soovid operaatorite suhtes.
Ainuke, mida mul lõpuks teha lubati, oli teksti lühendamine, ja sedagi ei saanud nii palju lühendada ja muuta, kui oleksin tahtnud.
Kokkuvõttes oli see Venes filmi tegemine üks täiesti negatiivne kogemus. Algul oli ju meelitav tunne, et kutsuti lavastama, kuid ehmatas see, et Venemaal on siiani tugev tsensuur.
Mis tänapäeva Venemaal siis tsensuuriga probleeme tekitas? Ja millest film üldse räägib?
Lugu toimub 1980. aasta augustis, olümpiamängude ajal. Peategelaseks on dissidendist kunstnik Boriss, kes võetakse miilitsa poolt kinni ja saadetakse koos jotade, litside ja kodututega 110. kilomeetrile. Miilitsabussis tekkinud rüselust kasutades putkab Boriss minema. Mendid ajavad teda taga, kuid üle laia jõe ujudes õnnestub mehel pääseda. Väsinud põgenik peidab end ühe uhke “daatša” kuuri ja jääb magama...
10aastane poisike ja ta noor ema Anna leiavad magava “röövli” ja jooksevad külla abi järele. Ainus, kes appi tuleb, on poisi isa Mihhail, kelle Anna on mõni aeg tagasi maha jätnud, minnes sõjatehase direktorile... Loos on huvitavad karakterid, on ootamatuid pöördeid, nalja, tundeid ja nukrust. Ega ma kogu stoorit rääkima ei hakka... Niisugune tšehhovlik lugu oli, mis võimaldas näitlejail head rollid luua.
Režiistsenaariumi tehes kirjutasin lugu kolm korda ümber, lühendasin tekste ja muutsin sisulisi aktsente oma mõtteile sobivamaks. Esimesed pinged tootjatega tekkisid sellest, et võtsin peategelase prototüübiks eesti mehe Ülo Soosteri, kes oma surmani 1970. aastal oli üks Moskva mitteamet liku kunsti juhtfiguure.
Ja veel ajas neil harja punaseks mu irooniline suhtumine kogu nõukogude “pokazuhhasse”. Minu ütlemisi ja tegemisi kontrollis neljakordne tsensuur – kaks toimetajat tootjafirmast ja kaks toimetajat telekanalist. Ja nii oligi, et kõik poliitilised naljad ja iroonia, mis ma režiistsenaariumi kirja panin, lõigati kohe välja. Sain aru, et ma ei tohi oma mõtteid sõnadesse panna, vaid need tuleb filmimise ajal püüda ära teha. Produtsendid ja toimetajad vaatasid jooksvat materjali alati enne mind. Mõned mu vigurid keelati kohe ja pärast, kui film juba monteeritud oli, lõigati veel neli stseeni välja. Öeldi, et “tõ ne ljubiš sovetskij narod, smejošsja vse! Svoju pribaltiiskuju liniju tjaneš vezde!”
Nojah, kui filmist oma versiooni valmis sain, siis kästi mul seda neli korda muuta ja lühendada. Lõpuks oli asi nii kaugel, et olin täiesti haige. See vene produtsendi suhtlusstiil oli ikka väga jõhker. Kozlov oli tootja nimi ja ta ka käitus vastavalt oma nimele. Armastas kärakat panna, oli tihti pohmellis ja suhelda oskas ainult karjudes. Minu eelmine kogemus sellisest suhtlemisest pärineb nõukogude sõjaväest, kus seersandid ka ainult röökisid.
Kui minu montaaž ja muusikavalik oli tehtud, siis öeldi, et olen kasutanud Võssotski laule lubamatult iroonilises kontekstis ja neljast Võssotski laulust võeti kaks välja. Sobivate meeleolude loomiseks kasutasin Beethoveni muusikat. Selle kohta öeldi, et vene filmis lääne muusikat olla ei tohi ja võeti ka see kõik välja. Siis oli mu jaks otsas... Mul diagnoositi hüpertooniline kriis ja arst ütles, et kui ma südametakki ei taha saada, siis pean puhkama. Ütlesin tootjale, et mulle aitab ja ma lähen ära, sest ei taha surra selle teie filmi pärast. Ja tulin koju. Kokkuvõttes täiesti negatiivne kogemus.
Kas filmi on näidatud ka kusagil?
Ei tea. See oli oktoobrikuu lõpul, kui käisin Moskvas ja mulle näidati seda ärasolgitud filmi. Siis sain lõplikult aru, et mina selle filmi esilinastusele küll minna ei taha. Mulle öeldi, et esilinastust pole veel olnud ja nad ei tea veel, millal tuleb.
Ei saa jätta muidugi küsimata, kui suur oli filmi eelarve?
Venemaal on eelarved suuremad kui Eestis – umbes miljon dollarit oli.
Sul mängisid seal filmis ju võimsad tähed.
Jah, seal on väga head näitlejad ja me saime suurteks sõpradeks. Dmitri Pevtsov on esimese järgu staar ja ka Sergei Garmaš, kes kindralit mängib, on samuti superhea näitleja. Mul tekkis näitlejatega nii hea klapp, et nad lubasid tulla minu filmi alati mängima, kui vaid kutsun. Ja praegu mul ongi üks plaan Dimaga pooleli.
Ahhaa, uus projekt! Räägid äkki paari sõnaga sellest?
Uuest tööst ei taha eriti rääkida. Rustam Ibragimbekov pakkus mulle seda stsenaariumi lugeda vast seitse aastat tagasi. “Ära kisu skorpioni kõrvust” oli algselt kirjutatud Ameerika jaoks. Kuid selles loos pole antud täpseid ajastu ega tegevuskoha märke. Tähtis on, et meespeategelane oleks pärit endise Nõukogude Liidu lõunapoolsest vabariigist. Seda eeldab rolli maskuliinne brutaalsus ja lõunamaa temperament. Selles loos on kaks äärmust kokku viidud, üks on see kaukaasia verega mees ja teine siis põhjamaa naine. Ja nende vahel toimub “kiikumine”. Mees on osav psühholoogiline manipuleerija ja naise üle võimu saavutamiseks rakendab ta kõiki oma oskusi ja v&a mp;o tilde;imeid, et si is naist ära kasutada omakasupüüdlikel eesmärkidel. Kuid selles loos on ka niisugune tõlgendusvõimalus, et mees võib küll olla kaval, tark ja tugev, kuid lõpuks võidab ikkagi naine.
Rustam Ibragimbekovi stsenaariumi järgi peaks Nikita Mihhalkov praegu oma viimast mängufilmi väntama. Minu jaoks oled sa üldse olnud üks väheseid eesti režisööre, kes on osanud tõeliselt filmilikke / dramaatilisi stsenaariume lavastamiseks leida.
Mul on ka vedanud, sest tegime kolm filmi koos Marina Šptunovaga, kes oli väga andekas noor stsenarist. Oma kolm esimest filmi “Naerata ometi”, “Vaatleja” ja “Halastajaõde” olen kõik teinud tema stsenaariumide järgi.
Jah, olen vahest mõelnud, et Šeptunova on olnud ilmselt eesti kino parim stsenarist.
Temaga oli hiigla hea töötada. Miks? Seepärast, et meil olid lähedased nägemused filmist, filmikeelest ja meie töömeetod oli selline, et kui ta oli loost oma esimese versiooni kirja pannud, siis mina sain lisada loole täiesti uued ideed ja ta kirjutas need stsenaariumi orgaaniliselt sisse. Näiteks “Vaatlejas” ei olnud algselt mingit eesti meest, oli lihtsalt juntsu, kes läks Põhjalasse ning siis oli seal mingisugune romantiline lugu. Ma tõin sisse homo sovieticus’e teema, sest see naismetsavaht Aleksandra on ju klassikaline homo sovieticus. Ta ei tea, kust ta pärit on, tal ei ole rahvust ja selget eetikat, kuid tal on ränk elukogemus. Peeter on aga noor ja roheline idealist Eestist, kel veel puudub kogemus nii elus kui armastuses.
Nii tekkis mimekihiline filmilugu.
Ning “Naerata ometi” puhul, mille aluseks oli ju algselt Silvia Rannamaa romaan, sõitsime kolmekesi, Leida Laius, Marina Šeptunova ja mina, läbi kõik Eesti lastekodud ja internaatkoolid. Kogusime seda tegeliku elu materjali, siis fantaseerisime koos... Isegi oma klassiõe päeviku otsisin veel välja... Nii polegi hiljem enam võimalik eristada, mis on tulnud stsenaristilt, mis režissöörilt, mis näitlejailt, ja loodetavasti on see andnud meie filmidele läbipõimunud terviku tunde. See oli väga viljakas ja intensiivne töömeetod ning mul on kohutavalt kahju, et Marina jättis filmitegemise täiesti maha ja on nüüdseks pühendunud sajaprotsendiliselt kirikule.
“Halastajaõe” puhul avaldas mulle sügavat muljet sinu castingu oskus, eriti otsus valida seni pullivennana tuntud Mihkel Smeljanski tema jaoks esmapilgul üsna ootamatusse rolli.
Näitlejate valikuga teen ma üsna põhjalikult tööd. Ega ma kergelt ei vali, sest pean ise näitlejasse sügavalt uskuma. Ja näitleja isiksuseomadusi hindan ma vaat et kõrgemalt kui meisterlikkust, sest filmis tulevad näitleja isiksuseomadused tunduvalt rohkem esile kui teatris. Teatris jõuab näitleja energia vaatajani ikkagi 30 meetri, parimal juhul 10 meetri kauguselt. Aga filmis näed sa ju suurt ja ülisuurt plaani. Näed silmi, tunned häälevärinat ja ka sügavale peidetu tuleb võimendatuna esile. See on hoopis-hoopis teine läheduse aste.
Millist mängufilmi oma filmograafiast pead endale kõige kallimaks?
Igal juhul on “Naerata ometi” film, mis mulle siiamaani lähedane ja armas. Ja ehkki lugu on raske ja dramaatiline, siis ka “Halastajaõde” on ju tugev. See on väga hästi mängitud film, ega siis Terehhovat ilmaasjata peeta kõrgema klassi staariks.
Ütle lõpetuseks mõni hea film, mida viimati näinud oled?
See on üks vana tšehhi film aastast 1966, Jirí Menzeli “Teraselt silmas peetud rongid”. Näitan seda oma tudengitele. Väga hea film on!
Olen ju pikemat aega juba koolmeister. Tegemist on Balti Filmi- ja Meediakooliga, loen seal meediatudengitele režiid ja operaatoritääd. Noh, ja väiksemale rahvusvaheliste magistrite grupile ka operaatoritööd.
Ja milline seltskond on seal kokku kogunenud?
On igasuguseid inimesi. On päris põnevaid ja on ka selliseid tudengeid, kes lihtsalt veedavad meeldivalt aega. Õppimine on ju vaieldamatult meeldiv ajaveetmine. Aga on ka selliseid, kellel on oma ideid, filmilikku nägemist, nii et on karvaseid ja sulelisi.
Kus sa ennast vahepeal oled peitnud?
Ega ma peidus pole olnud. Olen teinud dokfilme, väikseid mängufilme. Ühe tegin Šveitsis oma endise tudengiga, ühe täispika mängufilmi tegin Venemaal. Narvas olen kolm filmi teinud, muidu neid Eesti venelaste probleeme ei puuduta keegi, aga nemadki on inimesed, nende probleeme tuleb ka ikka näidata.
Räägi sellest Venemaal tehtud täispikast mängufilmist “Karusmari”, tundub ju päris muljetavaldav ettevõtmine.
See oli 2004. aasta algul, kui mulle saadeti Venemaalt stsenaarium. Saatis Igor Tolstunov tollasest firmast NTV Kino ja palus heita pilk peale, et kas ma oleksin nõus tulema seda lavastama. Mul oli muid töid ees ja ütlesin, et kui kannatate aasta oodata, siis võin ka tulla. Nemad jälle vastasid, et hea küll, meil ongi praegu rahaga raskusi. Tollal käisid parajasti Venemaa Kinokomitee ümberkorraldamised. Aga siis 2005. aastal nad kutsusidki, et tule ja lavasta. No täiesti meeldiv ettepanek ju!
Stsenaarium oli profilt kirjutatud, kuid väga sõnarohke. Läbirääkimistel seadsin kolm tingimust.
Esiteks soovisin ma tublisti vähendada dialoogi ja viia see üle tegevusse. Teiseks tahtsin ma tingimata filmi teha puhta heliga, sest nii olen juba harjunud ja nii saavad ka näitlejad parema tulemuse. Ja kolmandaks olid mul teatavad soovid operaatorite suhtes.
Ainuke, mida mul lõpuks teha lubati, oli teksti lühendamine, ja sedagi ei saanud nii palju lühendada ja muuta, kui oleksin tahtnud.
Kokkuvõttes oli see Venes filmi tegemine üks täiesti negatiivne kogemus. Algul oli ju meelitav tunne, et kutsuti lavastama, kuid ehmatas see, et Venemaal on siiani tugev tsensuur.
Mis tänapäeva Venemaal siis tsensuuriga probleeme tekitas? Ja millest film üldse räägib?
Lugu toimub 1980. aasta augustis, olümpiamängude ajal. Peategelaseks on dissidendist kunstnik Boriss, kes võetakse miilitsa poolt kinni ja saadetakse koos jotade, litside ja kodututega 110. kilomeetrile. Miilitsabussis tekkinud rüselust kasutades putkab Boriss minema. Mendid ajavad teda taga, kuid üle laia jõe ujudes õnnestub mehel pääseda. Väsinud põgenik peidab end ühe uhke “daatša” kuuri ja jääb magama...
10aastane poisike ja ta noor ema Anna leiavad magava “röövli” ja jooksevad külla abi järele. Ainus, kes appi tuleb, on poisi isa Mihhail, kelle Anna on mõni aeg tagasi maha jätnud, minnes sõjatehase direktorile... Loos on huvitavad karakterid, on ootamatuid pöördeid, nalja, tundeid ja nukrust. Ega ma kogu stoorit rääkima ei hakka... Niisugune tšehhovlik lugu oli, mis võimaldas näitlejail head rollid luua.
Režiistsenaariumi tehes kirjutasin lugu kolm korda ümber, lühendasin tekste ja muutsin sisulisi aktsente oma mõtteile sobivamaks. Esimesed pinged tootjatega tekkisid sellest, et võtsin peategelase prototüübiks eesti mehe Ülo Soosteri, kes oma surmani 1970. aastal oli üks Moskva mitteamet liku kunsti juhtfiguure.
Ja veel ajas neil harja punaseks mu irooniline suhtumine kogu nõukogude “pokazuhhasse”. Minu ütlemisi ja tegemisi kontrollis neljakordne tsensuur – kaks toimetajat tootjafirmast ja kaks toimetajat telekanalist. Ja nii oligi, et kõik poliitilised naljad ja iroonia, mis ma režiistsenaariumi kirja panin, lõigati kohe välja. Sain aru, et ma ei tohi oma mõtteid sõnadesse panna, vaid need tuleb filmimise ajal püüda ära teha. Produtsendid ja toimetajad vaatasid jooksvat materjali alati enne mind. Mõned mu vigurid keelati kohe ja pärast, kui film juba monteeritud oli, lõigati veel neli stseeni välja. Öeldi, et “tõ ne ljubiš sovetskij narod, smejošsja vse! Svoju pribaltiiskuju liniju tjaneš vezde!”
Nojah, kui filmist oma versiooni valmis sain, siis kästi mul seda neli korda muuta ja lühendada. Lõpuks oli asi nii kaugel, et olin täiesti haige. See vene produtsendi suhtlusstiil oli ikka väga jõhker. Kozlov oli tootja nimi ja ta ka käitus vastavalt oma nimele. Armastas kärakat panna, oli tihti pohmellis ja suhelda oskas ainult karjudes. Minu eelmine kogemus sellisest suhtlemisest pärineb nõukogude sõjaväest, kus seersandid ka ainult röökisid.
Kui minu montaaž ja muusikavalik oli tehtud, siis öeldi, et olen kasutanud Võssotski laule lubamatult iroonilises kontekstis ja neljast Võssotski laulust võeti kaks välja. Sobivate meeleolude loomiseks kasutasin Beethoveni muusikat. Selle kohta öeldi, et vene filmis lääne muusikat olla ei tohi ja võeti ka see kõik välja. Siis oli mu jaks otsas... Mul diagnoositi hüpertooniline kriis ja arst ütles, et kui ma südametakki ei taha saada, siis pean puhkama. Ütlesin tootjale, et mulle aitab ja ma lähen ära, sest ei taha surra selle teie filmi pärast. Ja tulin koju. Kokkuvõttes täiesti negatiivne kogemus.
Kas filmi on näidatud ka kusagil?
Ei tea. See oli oktoobrikuu lõpul, kui käisin Moskvas ja mulle näidati seda ärasolgitud filmi. Siis sain lõplikult aru, et mina selle filmi esilinastusele küll minna ei taha. Mulle öeldi, et esilinastust pole veel olnud ja nad ei tea veel, millal tuleb.
Ei saa jätta muidugi küsimata, kui suur oli filmi eelarve?
Venemaal on eelarved suuremad kui Eestis – umbes miljon dollarit oli.
Sul mängisid seal filmis ju võimsad tähed.
Jah, seal on väga head näitlejad ja me saime suurteks sõpradeks. Dmitri Pevtsov on esimese järgu staar ja ka Sergei Garmaš, kes kindralit mängib, on samuti superhea näitleja. Mul tekkis näitlejatega nii hea klapp, et nad lubasid tulla minu filmi alati mängima, kui vaid kutsun. Ja praegu mul ongi üks plaan Dimaga pooleli.
Ahhaa, uus projekt! Räägid äkki paari sõnaga sellest?
Uuest tööst ei taha eriti rääkida. Rustam Ibragimbekov pakkus mulle seda stsenaariumi lugeda vast seitse aastat tagasi. “Ära kisu skorpioni kõrvust” oli algselt kirjutatud Ameerika jaoks. Kuid selles loos pole antud täpseid ajastu ega tegevuskoha märke. Tähtis on, et meespeategelane oleks pärit endise Nõukogude Liidu lõunapoolsest vabariigist. Seda eeldab rolli maskuliinne brutaalsus ja lõunamaa temperament. Selles loos on kaks äärmust kokku viidud, üks on see kaukaasia verega mees ja teine siis põhjamaa naine. Ja nende vahel toimub “kiikumine”. Mees on osav psühholoogiline manipuleerija ja naise üle võimu saavutamiseks rakendab ta kõiki oma oskusi ja v&a mp;o tilde;imeid, et si is naist ära kasutada omakasupüüdlikel eesmärkidel. Kuid selles loos on ka niisugune tõlgendusvõimalus, et mees võib küll olla kaval, tark ja tugev, kuid lõpuks võidab ikkagi naine.
Rustam Ibragimbekovi stsenaariumi järgi peaks Nikita Mihhalkov praegu oma viimast mängufilmi väntama. Minu jaoks oled sa üldse olnud üks väheseid eesti režisööre, kes on osanud tõeliselt filmilikke / dramaatilisi stsenaariume lavastamiseks leida.
Mul on ka vedanud, sest tegime kolm filmi koos Marina Šptunovaga, kes oli väga andekas noor stsenarist. Oma kolm esimest filmi “Naerata ometi”, “Vaatleja” ja “Halastajaõde” olen kõik teinud tema stsenaariumide järgi.
Jah, olen vahest mõelnud, et Šeptunova on olnud ilmselt eesti kino parim stsenarist.
Temaga oli hiigla hea töötada. Miks? Seepärast, et meil olid lähedased nägemused filmist, filmikeelest ja meie töömeetod oli selline, et kui ta oli loost oma esimese versiooni kirja pannud, siis mina sain lisada loole täiesti uued ideed ja ta kirjutas need stsenaariumi orgaaniliselt sisse. Näiteks “Vaatlejas” ei olnud algselt mingit eesti meest, oli lihtsalt juntsu, kes läks Põhjalasse ning siis oli seal mingisugune romantiline lugu. Ma tõin sisse homo sovieticus’e teema, sest see naismetsavaht Aleksandra on ju klassikaline homo sovieticus. Ta ei tea, kust ta pärit on, tal ei ole rahvust ja selget eetikat, kuid tal on ränk elukogemus. Peeter on aga noor ja roheline idealist Eestist, kel veel puudub kogemus nii elus kui armastuses.
Nii tekkis mimekihiline filmilugu.
Ning “Naerata ometi” puhul, mille aluseks oli ju algselt Silvia Rannamaa romaan, sõitsime kolmekesi, Leida Laius, Marina Šeptunova ja mina, läbi kõik Eesti lastekodud ja internaatkoolid. Kogusime seda tegeliku elu materjali, siis fantaseerisime koos... Isegi oma klassiõe päeviku otsisin veel välja... Nii polegi hiljem enam võimalik eristada, mis on tulnud stsenaristilt, mis režissöörilt, mis näitlejailt, ja loodetavasti on see andnud meie filmidele läbipõimunud terviku tunde. See oli väga viljakas ja intensiivne töömeetod ning mul on kohutavalt kahju, et Marina jättis filmitegemise täiesti maha ja on nüüdseks pühendunud sajaprotsendiliselt kirikule.
“Halastajaõe” puhul avaldas mulle sügavat muljet sinu castingu oskus, eriti otsus valida seni pullivennana tuntud Mihkel Smeljanski tema jaoks esmapilgul üsna ootamatusse rolli.
Näitlejate valikuga teen ma üsna põhjalikult tööd. Ega ma kergelt ei vali, sest pean ise näitlejasse sügavalt uskuma. Ja näitleja isiksuseomadusi hindan ma vaat et kõrgemalt kui meisterlikkust, sest filmis tulevad näitleja isiksuseomadused tunduvalt rohkem esile kui teatris. Teatris jõuab näitleja energia vaatajani ikkagi 30 meetri, parimal juhul 10 meetri kauguselt. Aga filmis näed sa ju suurt ja ülisuurt plaani. Näed silmi, tunned häälevärinat ja ka sügavale peidetu tuleb võimendatuna esile. See on hoopis-hoopis teine läheduse aste.
Millist mängufilmi oma filmograafiast pead endale kõige kallimaks?
Igal juhul on “Naerata ometi” film, mis mulle siiamaani lähedane ja armas. Ja ehkki lugu on raske ja dramaatiline, siis ka “Halastajaõde” on ju tugev. See on väga hästi mängitud film, ega siis Terehhovat ilmaasjata peeta kõrgema klassi staariks.
Ütle lõpetuseks mõni hea film, mida viimati näinud oled?
See on üks vana tšehhi film aastast 1966, Jirí Menzeli “Teraselt silmas peetud rongid”. Näitan seda oma tudengitele. Väga hea film on!
Arvo Iho
Sünd 21. juunil 1949 Rakveres.
Lõpetas Moskva Kinoinstituudi 1976.
Operaator mängufilmidel “Tuulte pesa” (1979), “Ideaalmaastik” (1980),
“Arabella, mereröövli tütar” (1982).
Mängufilmil “Naerata ometi” (1985) kaasrežissöör, režissöör Leida Laius.
Režissöör mängufilmidel “Vaatleja” (1988), “Halastajaõde – ainult hulludele” (1990), “Karu süda” (2001).
Lavastas Venemaal mängufilmi “Karusmari” (2006).
Teinud arvukalt dokumentaalfilme.
Rahvuselt soomlane.
Abielus eestlannaga. Üks laps.
Sünd 21. juunil 1949 Rakveres.
Lõpetas Moskva Kinoinstituudi 1976.
Operaator mängufilmidel “Tuulte pesa” (1979), “Ideaalmaastik” (1980),
“Arabella, mereröövli tütar” (1982).
Mängufilmil “Naerata ometi” (1985) kaasrežissöör, režissöör Leida Laius.
Režissöör mängufilmidel “Vaatleja” (1988), “Halastajaõde – ainult hulludele” (1990), “Karu süda” (2001).
Lavastas Venemaal mängufilmi “Karusmari” (2006).
Teinud arvukalt dokumentaalfilme.
Rahvuselt soomlane.
Abielus eestlannaga. Üks laps.
