Kuus küsimust: Jaan Undusk

Akadeemik ja juubilar

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

Kunagi kuuekümnendail osalesin edukalt ristsõnade lahendamisel ajakirjas Pioneer (ise olin siis veel oktoobrilaps) ja minult küsiti, mis on mu lemmikraamat. Tookord vastasin mustvalgel, et Nikolai Nossovi lasteromaan “Totu ja tema sõprade seiklused”. Ju siis see oli tookord üks täieliku lapsepõlve eeldusi. Aga Astrid Lindgreni Rasmused ja Kalled, Eno Raua poistekambad ning kõik need aarete ja saladuste saared ning sada muud asja olid mingil ajal väga tähtsad.

Millist raamatut sooviksid illustreerida?

Goethe “Fausti”.

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?

Ma arvan, et kunagi oleksin ma tahtnud seda teha mõne Maupassant’i või Tšehhovi novelli kohale. Novell on ainus žanr, mille kompositsioon võib hinge kinni lüüa. Ja ma ei väsi kordamast, et eesti kirjanduse täiuslikem tekst on minu meelest Mati Undi “Tühirand”, mille finaal on oma võimsuses rammestav. Pärast seda ei taha enam ei süüa ega juua ega armastada. Kirjanikud, õppige oma lugusid lõpetama! Sageli kuuldub isegi muidu hea teksti lõpul ainult tühjast õhupallist tõusvat visinat.

Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?

Sellist universaalset raamatut ei ole vist olemas. Aga olen alles hiljuti kirjutanud, et Läti Henriku kroonika võiks juba koolis läbi võtta. See annab kätte siinse maa ja kõigi teda himustanud rahvaste algseisu kirjapandud ajaloo lävel. Tartu rahu teksti võiks samuti tunda, see mõjub otsekui Eesti vabaduse kaardistamine.

Mis Eesti raamatu peaks tõlkima igasse maailma keelde?

Mulle tundub, et see on pragmaatiline küsimus. Mõne sellise raamatu, mis erinevaid kultuuripiire kõige paremini läbistab, aga samas Eesti vastu ülesaamatut huvi tekitab. Selles funktsioonis on vist seni kõige paremini toiminud Jaan Krossi “Keisri hull”, ehkki ma ei arva, et see on parim, mis Krossi sule alt on tulnud. Aga et tõlkija ei ole enamasti nii suur sõnakunstnik kui autor, siis on parimini tõlgitavad piisavalt suure konventsionaalsuse annusega teosed.

Mis raamatut ei raatsiks isegi parimale sõbrale välja laenata?

See sõltub isiklikust vahekorrast raamatuga ning ei pruugi üldse olla seotud ei autori ega teose tähtsusega. Mõnikord on mõne raamatu väljalaenamine usalduse ülim märk.