„Läänes ei ole rõõmu kunsti”
Tänavuse Baltoscandali üks peaesinejaid on Euroopa postmodernse avangardi tähtnimi Romeo Castellucci oma lavastusega “Hey, Girl”. Mees, kes ütleb, et põrgu ja paradiis on meie elus igapäevased meeleseisundid, ja kes teab, et neid asju, mida ei saa öelda, saab väga hästi näidata.
Areenil õnnestus maalikunstniku taustaga ilmakuulsalt itaallaselt kiirete proovide vahepeal välja pigistada mõned vastused põletavatele küsimustele.
*
Romeo, ma kasutaksin sinu lavastuste iseloomustamiseks ka mõistet postdraama – sa ei lähtu narratiivist, tähtsam näib olevat tähendusväli, mis hõljub kusagil laval olijate ja saalis istujate vahepeal. Kuidas sa ise oma teatritegemisi määratled?
Teater, mida ma teen ja mille suunas ma liigun, ei ole kunagi olemasoleva kommentaar või mingisugune loeng. Ma otsin oma lavastustes täielikku kohalolu, otsin jõujooni, mis lähtuksid mateeriast, ja nende abil lükkan ma emotsioonid piltide kaudu käima.
Mina ei loo neid pilte. Need on universaalsed pildid. Kuidas seda kõike nimetada? Ma ei tea, sest minu asukoht on kõige lühinägelikum: ma olen töö keskel. Minu ülesanne ei ole defineerida seda, mida ma teen. See on sinu ülesanne, Margit.
Vägivald, kannatus, üksindus – miks sa vaatajat niisuguste tumedate teemadega silmitsi sead, aga mitte helgete, rõõmsate ja tujutõstvate emotsioonidega? Kas tragöödia on sinu jaoks tähtsam kui komöödia?
Vägivald, kannatused ja üksildus on tragöödia algmaterjal. Need on samuti komöödia algmaterjal, kui osata seda hästi tähele panna. Läänes ei ole olemas rõõmu kunsti: kui see eksisteeriks, siis oleks see lihtsalt rõõm. Lääne ühiskonna kunst sünnib ja on alati seotud negatiivsusega kui ilu ülima vormiga. Me oleme nii üles kasvanud: midagi kurba on alati ilusam ja huvitavam kui midagi rõõmsat ja helget. Hamlet on huvitav.
“Hey, Girl” kõneleb naiseks olemisest. Pealkiri aga annab justkui vihje, et seda naiseks olemist vaatab üks ihaldav mehesilm?
Pealkiri tuleb tõesti kõnetusest, millega mees kutsub tüdrukut, keda ta ei tunne ja keda ta ilmselt ihaldaks. Selles nimetuses on seksuaalne laeng, kuid pealkiri viitab ka teatud mõttes nüüdisaegsele Kuulutamisele, kuulutatakse noort naist, “Ole tervitatud, Maarja” asemel on siin “ole tervitatud, naine”, “ole tervitatud, tüdruk”. Kogu näidendit läbib kaksikjoon: püha ja ilmalik.
Kas võib öelda, et lavastanud “Põrgut” ja “Paradiisi”, jõudsid sa ise inimesena endas ka paremale selgusele?
Võimalik, et see on nii, ent samas ei ole sellel mingit tähendust. See, millest ta jutustab, on alati – ja samamoodi ka vaataja nägemus – tema süda (teisisõnu, tema aju).
Oled öelnud, et filmikunst võiks olla sinu jaoks veelgi täpsem väljendusvahend, kui seda on maal või teater. Kas sinu filme hakatakse tulevikus samuti tituleerima “post-filmideks”?
Pärast teatrikogemust ja enne surma tahan tõesti mõne filmi teha. Siiani olen teinud ainult ühe lühifilmi: see on “Brentano”, inspireerituna ühest Robert Walseri novellist. Võin öelda, et olen kino jaoks sündinud, kuid saatus viis mind teatrimaailma, kus minu missioon on veel lõpetamata. Ma lavastangi praegu mitut teatriteost, mis on inspireeritud Jumala Poja tagasituleku kontseptsioonist. Pärast seda liigun ma edasi filmi juurde ja tahan end pühendada täielikult stsenaariumi kirjutamisele. Kuidas defineerida minu kinokunsti, mida veel olemas ei ole? Noh, praegu võiks öelda, et see saab olema meelte-kino.
“Hey, Girl” etendub Rakveres rahvusvahelisel teatrifestivalil Baltoscandal 7. juulil kell 18 ja 8. juulil kell 21.
