Läbimurre ja enesekaitse

Ülemöödunud nädalal toimus pealinnas üritus Eesti popmuusika ekspordile tõuke andmiseks – tiheda programmiga Tallinn Music Week, kuhu oli kutsutud sadakond ­delegaati välismaalt, plaadifirmadest, festivalide ja showcase-­ürituste juurest, samuti ajakirjanikke. Et nad saaksid Eesti muusikast lõhna ninna ning viiksid siis äkki kodumaale kaasa. Teada on ka jõupingutused eesti toidu populariseerimiseks väljamaal – EAS kulutab meie köögi promomiseks kaugetel maadel korralikke summasid.

Samal ajal on kuulda Eesti muusikaautorite hüüdu, et kohalikud raadiojaamad mängivad liiga vähe kodumaist muusikat, mis osutab, justkui ei hinnata kodumaist poppi piisavalt, ja teiseks: liiga suur noos autoritasude miljonitest läheb välismaale. Samal ajal teame, et eelistada tuleb eestimaist toidukaupa – see on eestlasele tervislikum, selline tegevus annab toonust kohalikule majanduselule, ning eesti õuna ostmine säästab ka loodust, erinevalt Hollandi õuna ostmisest.

Täpselt samasugust nõu peavad paljud teised riigid – mõõgaga oma pop ja kotlet väljamaisele lauale, kilbiga kaitsed enese menüüd võõramaise eest. Ning mõistagi ei ole see nii vaid eluks esmavajaliku – söögi ja muusikaga. Igaüks käitub kui maailmavallutaja. Natuke skiso? Ega mina ka ei tea, aga nõutuks teeb. Maailmalõpu ärahoidmise seisukohast oleks öko, kui bändid ja räimed lennukitega edasi-tagasi ei sõidaks, aga päris omaette passides võib jube igav hakata.