lack of Eoins “Echo Park”

Paigalpüsimatu ja psühhopaatiliselt ärev indikunst.

lack of Eoins

“Echo Group”

(Seksound)

“Echo Park” – on see õnnelik juhus, riuklik lõks või meie esimene kohtumine sirguva geeniusega? Ei julge, mitte kuidagi ei julge veel musta markeriga õigele vastusele ringi ümber tõmmata.

Miski aga üha lükkab mind sinnapoole, et Viljandist esile kerkinud indi-rock-ansambli esikalbumi taga on kurikaval vandenõu. On see siis heliplaadi produtseerinud Martin Kikase oma (muidu Tartu rock-bändi Honey Power boss) või bändi liidri – ainuisikulise lugudekirjutaja, laulja, kitarristi, klahvpillimängija Madis Järvekülje hautud või bändi või kõigi kolme osapoole ühine skeem. Asi on selles, et siin heliteosel, muusikas, ei ole peaaegu mitte kui midagi, mida võiks pidada ilusaks ja kenaks. Ometi loob “Echo Group” eraldiseisva maailma, kuhu on kihk uuesti ja jälle sisse astuda ning üle vaadata – kas ma nägin ikka kõike? Kas see maailm püsib ikka sedaviisi koos, nagu mulle paistis, või teist- või kolmat- või tagurpidi? lack of Eoinsi indie-tihnik on täis veidralt disainitud toakesi, eksiteele juhatavaid koridore, kõledaid nurgataguseid ning kogu see kunstlik kompleks tundub, et võib igal järgmisel silmapilgul koost laguneda.

Eraldiseisev? Kuigi noored viljandlased on seadnud oma myspace-küljele lahkelt ritta lemmikartistid mustjamapoolsest indiajaloost, oleks konkreetsete võrdlusjoonte tõmbamine tõmblemine. Eks neil ole esto-indie kõrvalmaik küljes. Ja kuidagi puhitub siit rõskus ja rõhuvus ning soov me-ei-taha-jätta-muljet-nagu-me-tahaks-kellelegi-meeldida, mis käimasolevatest trendidest omane shit-gaze žanrile Ameerikas, kuid see on siiski hoiakute, mitte kõlade küsimus.

Mitte midagi ilusat? Ei ole... Ka kõige ilusamad hetked on kui robustsest traadist valmistatud ning see veider inetus meeldib mulle aina rohkem ja rohkem. Järvekülje vokaal on hoolimatult possessed, kurblik ja leebelt meeleheitlik. Ta toituks justkui ainult hapudest õuntest. Ning aeg-ajalt – ja just nimme siis kui seljatagused harmooniad või rütmid lubavad midagi klassikalise indikauniduse sarnast – õnnestub tal laulvalt matkida mõnd poissi multifilmist “South Park”. Kitarrid ei ole kindlasti huvitatud täpsusest ega jõust, parimates paikades keeled justkui puruneksid või veniksid välja samal mängimise hetkel. Ning esmajoones annavad siinsed kitarrid tavalisi indisignaale ja soovivad liivapaberi kombel kriipida, kuid jäävad – irriteerivalt – nahast mõne sentimeetri kaugusele. Ja selleks hetkeks, kui kitarrid vibreerivad helgelt ja lopsakamalt, tundub see iroonilise toretsemisena nagu kandlemäng. All viirastuste maailmas sündinud on ka “Echo Groupi” paranoilised süntesaatorihääled, vaid trummid on muu sünge kõrval tublid, lausa ontlikud.

Kõikide nimetatud, teineteise külge lohakalt loobitud kõlade vahel valitseb veel ohtralt psühhopaatilist tühjust ning armas jumal! Alles nüüd jõuab kõige olulisema juurde – lack of Eoins eirab loogilist kuulamiskommet, nende laulud ei püsi paigal, nad muudavad järjepanu kuju, voolavad laiali ja mujale, kusjuures ilma igasuguse näilise ambitsioonita. Mis tähendab, et me oleme sellisel ärevakstegeval ja ohtlikul alal nagu – vaikust... – art. Art-rock. Art-indie.

Vihma kätte jäänud post-pungi väikene vend, kelle kandvam roll on akadeemilistes ringkondades.

Aga ega lack of Eoins seda lõpuni selgelt välja ei ütle, kas nad mõtlevad täpselt nii, on see neil veres v&am p;otild e;i on see kõik juhus. Esialgu jääb nii mõndagi kripeldama ning keedab üles rahutut uudishimu – kuhu kõikjale Madis Järvekülg meid küll viia võib.

7