“Ladyhawke”
(Modular)
Ladyhawke
käib vargil samas sahvris kus hetkel rahvast palju, nimelt 80. aastates
(juba nimi on pandud Michelle Pfeifferi kämpfilmi järgi), ja viibutab
plaadikaanel võidukalt Nintendot, aga kui lähemalt kuulata,
jääb müügistrateegiast tuleneva stilistika eemaldamisel
järgi vaid suhteliselt lame peavoolupop, kus pole muusikalisi katsetusi,
vaimukaid sõnu ega piisavalt erilisust, et saavutada koht
indi-pop-diivade trikoovoorus, koos Annie ja Roisin Murphyga näiteks.
Teisest küljest võib see siledus olla piletiks tabelitesse, kuhu
esimesel mainitud kahel just muusika liigse “huvitavuse”
tõttu asja polnud. Üllatav, et muidu suhteliselt edumeelne Modular
on lasknud välja tavapärase igava pop-plaadi, mille produtsendid on
muuseas tegelenud rohke tapeedimaalimisega (Girls Aloud ja Dido??). Ainsana
oskaks vähemgi huvitava loona välja tuua “Manipulating
Womani”, mis meenutabki tegelikult lohutavalt Roisinit. Ootasin
võidukat fakkoff-väljakutset vananevatele klišeedele, aga
sattusin hoopis noore vanuri otsa. Nagu partei noortekogu koosolekul oleks
käinud.
5
