“Dermocracy”

(PETyxPrecords)


Teise albumiga on Lahesõjast saanud ilma igasuguse kahtluseta üks Eesti sirguva hardcore-skene (vt ka NMR, Burn Still) põhitegijatest. Tartust pärit bänd, mis põhiosas jätkab põhjamaist Discharge’ist mõjutatud crust-punk-traditsiooni (Anti-Cimex, Wolfbrigade jt.) paistab seejuures silma erakordse stiilipuhtusega nii muusikas kui sõnumis. Viimane on täpselt nii radikaal-militaristlik ja kompromissitult vihane, nagu võikski oodata ühelt bändilt, kes on oma lipukirjaks võtnud sallivuse ja terve mõistuse edendamise. Teada naiivsevõitu loosungid ja positiivse programmi puudumine ilmselt aga peavadki kuuluma ühe eheda noorusliku maailmavaluga tehtud DIY-projekti juurde, mis lõppkokkuvõttes reedab siiski asjaosaliste sügavat optimismi ja usku enda võimesse maailma muuta. Just seetõttu on Tartu protestimuusikute esitus tõeliselt veenev, kui ta pole ka märkimisväärselt originaalne või isegi meeldejääv. Õige koht selle kõige kogemiseks oleks muidugi kontserdil, moshpit-is. Plaat saab olla ainult aseaine.
7