“Dermocracy”
(PETyxPrecords)
Teise albumiga on Lahesõjast saanud ilma igasuguse kahtluseta üks
Eesti sirguva hardcore-skene (vt ka NMR, Burn Still) põhitegijatest.
Tartust pärit bänd, mis põhiosas jätkab põhjamaist
Discharge’ist mõjutatud crust-punk-traditsiooni (Anti-Cimex,
Wolfbrigade jt.) paistab seejuures silma erakordse stiilipuhtusega nii muusikas
kui sõnumis. Viimane on täpselt nii radikaal-militaristlik ja
kompromissitult vihane, nagu võikski oodata ühelt bändilt, kes
on oma lipukirjaks võtnud sallivuse ja terve mõistuse edendamise.
Teada naiivsevõitu loosungid ja positiivse programmi puudumine ilmselt
aga peavadki kuuluma ühe eheda noorusliku maailmavaluga tehtud
DIY-projekti juurde, mis lõppkokkuvõttes reedab siiski
asjaosaliste sügavat optimismi ja usku enda võimesse maailma muuta.
Just seetõttu on Tartu protestimuusikute esitus tõeliselt veenev,
kui ta pole ka märkimisväärselt originaalne või isegi
meeldejääv. Õige koht selle kõige kogemiseks oleks
muidugi kontserdil, moshpit-is. Plaat saab olla ainult aseaine.
7