"Su muss on nii paganama vinge," kirjutab Siim Nestor järelehüüdes Brandon-Enrico Lebbinile (9. VII 1999 – 28. VI 2019).

Eesti muusikas katkes eelmisel nädalal üks peatükk. Peatükk, mille tegelik võimalik ulatus jääb meil teadmata. Meil jääb kuulmata ja kogemata, mida oleks oma alles alanud loometeel teinud ja saavutanud Brandon-Enrico Lebbin. Ta lahkus meie hulgast, teisele poole tähti.

See on nii hinge rõhuv ja kiskuv temast esimest korda ajalehes kirjutada – ja see on järelhüüe. Kuidas see – kurat küll! – võimalik on? Kuidas nii sai minna?

Brandon, artistinimega Mängupoi$$ Käru (varem ja teinekord artistinimega Kaifiiki Pablo) oli aasta 2019 seisuga Eesti muusika kõige eredam tulevikulootus. Kõik artiklid temast – intervjuud, videolood, plaatide arvustused – need alles pidid hakkama ilmuma. Ja juba teda enam pole. Kõik küsimused jäid Mängupoi$ile esitamata. Miks ta muusikat teeb, kuidas ta muusikat teeb, mida ta muusika tegemises leiab, mida ta selles saavutada tahab! Mida ta ise kuulas! Mis talle meeldis! Enam ei ole võimalik küsida.

Mängupoi$$ Käru toimetas viimastel aastatel Eestis õitsele löönud uue laine räppmuusikas. Ja sadadest ja sadadest noortest, kes selles vallas praegu riime ja biite proovivad, oli ta minu hinnangul kõige andekam.

Ta leidis peaaegu kohe selle kõige tähtsama – oma ainulaadse stiili. Tal oli oma flow, oma meloodiate võte, oma vorm laulmist ja räppimist segada. Oma paroolsõnad, mida ta kasutas lugudest lugudesse ja mis olid kõik edukalt selle teenistuses, et erinevatest Mängupoi$$ Käru lugudest moodustuks omaette Mängupoi$$ Käru muusikaline universum. Heliline ja vaimne Mängupoi$i maailm. Ta oli ise ka lugude muusika autor, biitide produtsent – või nagu ta mulle kord ütles: „Olen oma enda insener.“

Ja ta alles alustas. Ei jõudnud isegi albumit välja anda.

Mängupoi$$ Käru fantaasiad uues hiphopis olid sellised, et nad ületasid kindla niši ja sihtgrupi piire. Ma mängisin tema lugusid raadios üksjagu – tegelikult alati, kui ta mulle uue loo oli saatnud – ja just tema vastu tundsid huvi ka tuttavad, kes olid sootuks muu muusika inimesed ja ealt vanemad kui keskmine SoundCloud-räpi huviline. Kes see Mängupoi$$ on? On tal veel lugusid? Küsiti mult. Ja lisati, et see tüüp on küll eriline ja erakordse power’iga. Jah, ma olen veendunud, et Mängupoi$ist oleks saanud laiemalt kui ühe žanri publiku poolt armastatud ja jälgitud kangelane.

Ma ei tundnud Brandonit väga. Meie suhtlus käis peamiselt meili ja Messengeri teel. Mõned telefonikõned. Kahel korral ka kohtusime. Ma palusin ta esinema kahele üritusele, mida korraldasin. Kirja teel toimunud suhtluse ja kahe kohtumise põhjal jäi mul temast mulje kui väga soojast, sõbralikust, uudishimulikust ja sümpaatsest inimesest.

Enne Lil Pidu räppis ta enne uste avamist freestyle-võtmes koos 15aastaste räpparite Godjako ja lei$iga minu pealepandud täiesti suvalisel instrumentaalsel muusikal. Ajaviiteks. Sama esinemise jaoks palus ta mult abi, et leida üks vana kitarr, mille ta võiks esinemise ajal puruks peksta. Ta leidis selle ise. Ja peksis esinemise ajal vastu põrandat puruks. Futuristlikud päikseprillid pimedas klubis peas. Pean ütlema, et ta oli peoseerial Lil Pidu esimene tüüp, kel oli ambitsioon ja tahtmine teha lava-show käigus midagi enamat, kui lihtsalt hoida mikrofoni ja hüpata üles-alla. Ta oli sootuks teistsugune. Järgmisele kontserdile võttis ta endaga kaasa 11 sõpra, kelle ta suunas viimase, instrumentaalse loo ajal enda ümber tantsima.

Neist põgusatest kohtumistest jäi mulje, et ta on ka lahterdamatu inimene, sõnade, kõnemaneeri, oleku ja välimuse põhjal mitte kuhugi paigutuv. Teate küll, kuidas meie alateadvuslikud radarid inimesi ka esimeste signaalide põhjal kuidagi kategoriseerivad. Aga Mängupoi$$i minu radarid mulle varem tuntud või selge joonise järgi kirjeldada ei osanud. Ja see ainult kinnitas mu tunnet, et see kutt on kunstnik – loodusest antud loomingulise palanguga tüüp. Loomupärase andega inimene.

Jällegi – minu veendumus, mille puhul, miks mitte, võiks olla keegi, kes selle ümber lükkaks, aga… Aga ei ole.

Ma tunnen kaasa Eesti muusikale, et teda selline kaotus tabas. Kaotasime panuse, millest ideaalses maailmas oleksime rääkinud selle sajandi lõpukümnenditel. Tunnen sügavalt kaasa tema lähedastele ja sõpradele. Meile kõigile. Kaotasime kellegi väga erilise.