OMAS ELEMENDIS: Filmikriitik Sulev Teinemaa tundis end kui kala vees esilinastustel, vastuvõttudel, baarides ja kõrtsudes, kust ta käsnana imes endasse kõik­võimalikku linna­folkloori. Foto: Annika Haas

Sulev Teinemaa oli kriitik suure K-ga, üks viimaseid omataoliste hulgas. Tema suur kirg oli kino. Sulev töötas aastakümneid suur­tehase elektromehaanika osakonna juhatajana, siis aga, keskea künnisel, avastas, et tõlgendamaks elu müsteeriumi, on vaja näha palju avaramalt kui jõuvõllid ja mikroskeemid.

Sulevi jaoks peegeldas kõige paremini seda Suurt Tundmatut filmikunst. Ta omandas teise kõrghariduse ning temast sai performatiivsetele kunstidele spetsialiseerunud ajakirja Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja, kus ta pidas vastu peaaegu 30 aastat. Sulev praktiliselt elas ajakirja toimetuses – seal olid tal koiku, televiisor ja videomakk, millele ta salvestas kõik kättesaadavad väärtfilmid. Tema VHS-kassettidel filmikogu oli kaalukamaid Eestis, mistõttu oli reaalne mure, et need kassetid, koos koltuvate käsikirjadega, Sulevile ükspäev kaela sajavad ja kriitiku enese alla matavad. Õnneks oli Sulev lahke loomuga ja laenas kassette meelsasti välja. Ka ühel siinkirjutajal (Rain Tolk – Toim.) jäi Sulevile paar ammu laenatud VHSi tagastamata, mistõttu tuleb need nüüd saata postiaadressil „Teinemaale. Igavikku. Nõudmiseni“.


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: