Lahkus viimane ulme kuldaja esindaja
22. augustil 1920 Illinoisis ameerika isa ja rootsi sisserändajast ema perre sündinud poeg oli vahest viimane ulme kuldajastu esindaja.
Tol tinglikult 30ndate lõpust 40ndate-50ndate vahetuseni väldanud perioodil kujunes välja enamik tänapäevalgi kasutatavaid teadusliku fantastika žanre ja käsitlusi ning kirjutati silmapaistev hulk ulmeklassikaks muutunud teoseid. Nende hulgas on ka kaks Bradbury enda raamatut. Esiteks 1950. aastal ilmunud “Marsi kroonikad”. Tegu on romaaniga novellides, milles Bradbury esimest korda demonstreerib oma väga mitmekülgset kirjutamisannet — teosest leiab müstikat, viiteid Ameerika ajaloole, õudusulme elemente ning ettevaatlikku suhtumist tulevikku ja tehnilisse progressi. Eesti keeles ilmus “Marsi kroonikad” Linda Ariva tõlkes 1974. aastal.
Teine endas veel ulme kuldaja hõngu kandev Bradbury romaan on “451˚ Fahrenheiti”. Raamat ilmus 1953. aastal ja eestindati vaid kuus aastat hiljem, ilmus 1959. aastal Hans Luige tõlkes. Siiamaani on põhjust tunda imestust selle üle, kuidas nõukogude tsensuur lasi läbi teose, mis on sedavõrd selge totalitarismi ja sellest sündiva nürimeelsuse kriitika.
Bradburyt eristab paljudest põlvkonnakaaslastest ulmeautoritest soov tuua ulmekirjandus välja kapist, kus ta kirjaniku lapsepõlves ja noorukieas oli. Sestap liiguvad ka paljud tema raamatud ulmekirjanduse piiril, pannes oma mänglevuse ja vaba suhtumisega žanrireeglitesse võib-olla mõne tõsiuskse ulmefänni nõutust tundma, kuid aidates varem üsna tehnitsistlikul kirjanduslikul subkultuuril muutuda maailmakirjanduse täisväärtuslikuks osaks. Liiati kirjutas Bradbury sedavõrd nutikalt, et tema loomingust ei osanud aru saada ka nõukogude tsensuur ning tänu sellele jõudis juba eluajal klassiku staatuse saanud autori loomingut ka eesti lugejale lauale.
