Noor Laidoner sai "tuleristsed" Gruusias Thbilisi lähedal paiknenud 13. Jerevani ihukaitsegrenaderide polgus - Vene armee eliitüksuses. "Ka Kaukasuses esines rahutusi, mida kõva käega lämmatati. On olemas viiteid selle kohta, et alamleitnant Laidoner osales just niisugustel karistusoperatsioonidel, mis olid karmuse poolest kuulsad," kirjutab Turtola.

Käsitledes noore ohvitseri tegemisi aastatel 1905-06 ning heites pilgu korraks ka tulevikku, teeb Turtola enda jaoks tähtsa järelduse. "Võrreldes 1905. aasta mässu mahasurumist Laidoneri karjääris hiljem juhtunuga, võib küll uskuda, et ta oli isegi halastamatu. Ohvitserina, korrahoidja ja karistajana osutus ta tõeliselt karmiks nii Eesti vabadussõjas kui ka 1924. aasta detsembrimässu mahasurumisel ja selle järellainetuste puhul, miks mitte ka suhtumises vapsidesse 1930ndatel. Johan Laidoner oli kõva mees."

Esimeses maailmasõjas teenis Laidoner kohe alguses vahvust ja julgust ilmutades välja Püha Georgi kuldmõõga. Eesti Vabadussõjas organiseeris ta tugeva sõjaväe, mille tulemusel algul lootusetuna näiv sõda Venemaaga võideti. Turtola nõustub ­ajaloolase ­Hannes ­Walteriga, kelle arvates Laidoneri strateegia oli täiesti ebatüüpiline väikeriikidele. Laidoneri meelest tuli ­probleeme ennetada - Eesti peab oma huvide kaitseks aktiivselt sekkuma ­naabermaade asjadesse. Jah, "­Johan Laidoner oli kõva mees".

Vabadussõja järel sukeldus Laidoner ka ärisse. Tema nimi figureeris mitme ettevõtte juhtkonnas, ta osales kurikuulsas kullaäris, samuti oli seotud mais 1925 pankrotistunud Harju Pangaga. Nii nagu on ajaloolane Jaak ­Valge öelnud ja nii nagu see ka Turtola raamatus tsiteerimist leiab, oli vähemalt osa Laidoneri tegevusest ärimehena valgustkartev.

Samal ajal, kui Laidoner oli seotud nende kahtlaste äridega, tabas Eestit detsembrimäss 1924. Nüüd astus "kõva mees" taas mängu. "Võimuhaaramiskatse suruti maha kiiresti ja otsustavalt ning ühtlasi halastamatult. See viis ka karmide karistusaktsioonideni, mille elluviimises oli Laidoneril keskne roll. Hiljem on teda arvustatud liigse valjuse ja halastamatuse pärast," kirjutab Turtola. Aga mida saanukski Laidon er kriitilises olukorras teisiti teha?

Laidoneri elus oli kaks hetke, mil ta tegi riigi seisukohast vale otsuse. Nii võib aru saada Turtola raamatust. Kevadel 1934 haarasid Päts ja Laidoner võimu ja kehtestasid diktatuuri. Sügisel 1939 aga sõlmisid Nõukogude Liiduga baasidelepingu, loobudes Eesti sõjalisest kaitsmisest.

"Kui aastal 1934 toimus võimuhaaramine, võib baasidelepingu sõlmimist 1939. aasta sügisel pidada riigihaaramiseks, mille sama paar õnnestunult sooritas. Mõlemal juhul on olemuslikult tähtis, et rahvalt ja rahvaesindajailt ei küsitud midagi," kirjutab Turtola. Seda viimast Laidoneri valikut on soomlastel, kes leppe asemel ryssä'dega Talvesõtta läksid, raske mõista. Ei mõista seda ka Turtola - seetõttu otsibki ta selgitust, mis sundis arukat kindralit nii arutut otsust langetama.

Juba 1934 oli Laidonerile päevselge, et tulevikus ootab Eestit sõda vaid Nõukogude Liidu või Saksamaaga. Kindral teadis, kui kaugele Eestisse vaenlane võib ootamatu rünnaku puhul esimeste päevadega tungida. Kaitse pidi seega olema aktiivne: "Meie ei tohi loovutada vastasele ühtki jalatäit maad ilma võitluseta," ütles Laidoner.

Eestil ja Soomel oli ka üks strateegiline relv, mis hirmutas suurt idanaabrit - Soome lahe sulgemine, millega kogu punalaevastik jäänuks oma baasidesse lõksu. "Soome lahe sulg oli punalaevastiku ja Nõukogude Liidu seisukohast äärmiselt ohtlik relv väikeriikide Eesti ja Soome käes," kirjutab Turtola. Baasidelepinguga lakkas oht olemast. Miks Laidoner ei kasutanud seda läbirääkimistel ära?

Turtola vastab: Päts ja Laidoner otsustasid Eesti saatuse ära juba ammu enne baasidelepingut. "Ilmselt vähemalt 1938-39 talvest alates sündis ja hakkas elama Pätsi ja Laidoneri meeles mõte võimalusest mingis olukorras pürgida Nõukogude Liidu sõjalise kaitse alla." Laidoner hakkas üha enam rõhutama idanaabriga "tiheda koostöö loomise vajadust". Turtola sõnul Laidoner "mõistis Saksa poolt Eestile kujutatavat ohtu".

Veel märtsis 1939 kõneles Laidoner julgelt armee kõrgematele ohvitseridele. Ta rõhutas, et Eesti kaitsejõud ja kogu rahvas peavad otsustavalt kaitsma maa iseseisvust ja vabadust. Kes nii ei mõtle, sel pole kohta Eesti Vabariigis. Eesti rahvas ja riik ei teeks kunagi nii nagu Tšehhoslovakkia. Poolteist aastat hiljem läks just nii. "Laidoner ise ja Eesti poliitiline juhtkond rahustasid okupatsiooni alates suvel 1940 rahvast just nendesamade sõnadega nagu Tšehhoslovakkia juhtkond 1939: olge rahulikud, minge kooli ja tööle nagu varemgi, ja püsigu armee passiivsena," kirjutab Turtola.

Ometi oli Laidoneril olemas tõhus kaitseidee, mille järgi riigi ­kaitsevõimet ei moodusta üksnes armee, vaid kogu rahvas. Ja et vaenlase arvuline ülekaal pole määrav. "Meie oma kindel tahe on meie parim kaitsejõud. Arv ei ole kunagi ainuüksi otsustaja," ütles Laidoner.

Nii jõuabki Turtola järeldusele, et "Eesti kaitsevõime oli kevadel 1939 riigikaitse vajadusi arvestades piisav. Laidoner ei sulgenud silmi puuduste ees, aga ükski neist polnuks mingil juhul takistanud edukat kaitset. Kui puudusi oligi, korvanuks need eestlaste võitlusvaim ja kõrge moraal."

Miks läks Soome venelastega Talvesõtta, Eesti aga alistus ühegi pauguta? Rahva vabaduse ja iseseisvuse kaitsmine oli soomlastele tähtsam kui "arukas" käitumine, loeme Turtola raam atust. Niisiis tegi Eesti "aruka" valiku. Laidoner ei marssinud Kadriorgu Pätsilt võimu üle võtma. Temast ei saanud Eesti Talvesõja suurt sangarit.

Augusti lõpul 1939 sai Eesti juhtkond teada Molotovi-Ribbentropi salaprotokollide sisust. Laidoner ei kuulutanud selle peale mobilisatsiooni välja, ent mitte argusest. "Päts ja Laidoner ei tahtnud mobiliseerida, kuna Eesti pürgis lepingu poole, liidusuhetesse Nõukogude Liiduga," selgitab Turtola. Kuu aega hiljem ütles Laidoner, et Eesti võib vastu panna "võib-olla mõni kuu või kauem". Turtola lisab, et Mannerheim arvas samal sügisel, et Soome peab vastu kolm nädalat. "Ometi ta ei kahelnud hetkegi alustamast lootusetuna näivat kaitsevõitlust."

28. septembril 1939 oli kirves langenud. "Laidoner ei andnud nüüd ega hiljemgi juhtnööre ega käske, kuidas toimida Nõukogude Liidu võimaliku ohu korral. Otsus oli tehtud ja selle järgi Nõukogude Liit oli Eesti liitlane ja Eesti Nõukogude Liidu ustav liitlane. Sellesse pilti ei mahtunud liitlaste vaheline võitlus," kirjutab Turtola.

Suve hakul 1940 sai selgeks Eesti olukorra lootusetus. 16. juunil esitati Eestile ultimaatum. Laidoner soovitas mitte minna sõtta ja lahendada asi rahulikul teel. Nii tehtigi ja järgmisel päeval voorisid üle Narva silla Eestisse uued Vene üksused. Neid "tervitama" saadetud Laidoner tõdes tagasiteel: "Eestiga on kõik läbi."

22. juunil 1940 vabastati Laidoner ametitest. Ta tõmbus tagasi oma Viimsi koju, kus ta juba juulis arreteeriti ja Venemaale viidi. Laidoner suri 13. märtsil 1953, nädal hiljem kui Stalin.

Turtola hinnang Laidonerile on karm. Tema sõnul murdis Laidoner Eesti riigile antud sõdurivande, nagu Päts murdis presidendivande. Võrreldes Pätsi Vidkun Quislingiga, küsib Turtola: "On siis Laidoner sugulane Antiik-Kreeka Efialtesega, kes juhatas 480 eKr pärslastest ründajad Termopüülide kitsust Leonidase juhtimisel kaitsvate kreeklaste selja taha?"

Niisugune on Turtola lugu Laidonerist. Kaugeltki pole see lõplik tõde, vaid teada-tuntud faktide üks võimalik tõlgendus. Aga ta on tänuväärselt avanud ukse poleemikale, mida on nii kaua oodatud.

 

Johan Laidoner


- Eesti sõjaväelane ja poliitik.


- Sündis 12. veebruaril 1884 Viiratsi vallas, Viljandimaal.


- Astus 1901 vabatahtlikuna Vene sõjaväkke ja teenis Leedus


- 1905 lõpetas Vilno sõjakooli nooremleitnandina.


- 1912 lõpetas Nikolai Kindralstaabi Akadeemia Sankt-Peterburgis.


- 2. detsembril 1917 kutsuti Johan Laidoner Eesti Sõjavägede Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava Esimese Eesti diviisi ülemaks.


- Juhtis Eesti rahvuslikke vägesid kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud enamlaste survel lahkuma.


- Vabadussõja algul tuli Soome kaudu Eestisse, kus nimetati 14. detsembril operatiivstaabi ülemaks.


- 23. detsembrist 1918 Sõjavägede ülemjuhataja.


- 26. märtsil 1920 lahkus omal soovil ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks.


- Pärast küüditamist 1940 suri 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas Venemaal.


- Oli abielus Maria Skarbek-Kruszewskaga.