Laika Virgin sisenes meie alternatiivpopmuusikasse viis aastat tagasi korraliku pauguga. Singlile “Nähtamatu” vändati uhke video, lubati Jarek Kasari enda plaadifirma alt albumit ja puha, kuid jäeti tähelepanuta kaks üliolulist pisiasja – a) artist peab ka kontserdilaval suutma oma eelloodud kuvandi välja kanda, b) Vaiko Eplik on seda kõike juba mitu aastat märksa paremini teinud. Kummatigi saadi esikalbumi eest EMA 2012. aasta alternatiivalbumi tiitel. Kuid edaspidi on vaene väike kutsu jäänud kuhugi maapinna ja avakosmose vahele hõljuma, sinna allapoole meie olulisemate muusikaradarite nähtavuspiiri.
Ansambli teise albumi “-+-=+” nimi võib küll olla matemaatiliselt korrektne, kuid enda Radioheadiks suitsetamine pole olnud üldse hea mõte. Thom Yorke oma bändikaaslastega on seda juba korduvalt võrratult paremini teinud. Laika Virgini kutid aga tõmbavad end lihtsalt psühhoosi piirini üle. Ning mina vaeseke pean jälle kurja häält tegema, sest albumi arvustamine usaldati just mulle. Pikk ving lühidalt – suvalisus, laialivalguvus ja muu säärane ei tähenda tingimata avangardi ja eksperimenteerimist.
