“Kuidas kuningas kuu peale kippus”

Autor Strisdanddolia Vai. Lavastaja Uku Uusberg. Mängivad Martin Kõiv, Markus Luik, Janek Joost, Maarja Mitt, Karol Kuntsel jt.


“Piparkoogimehike”

Autor David Wood. Lavastaja Ivo Eensalu. Mängivad Tõnu Oja, Viire Valdma, Tõnu Aav, Jaan Rekkor, Maria Klenskaja, Tõnu Kark jt.


Vanemuise uuslavastuse nimi on vahest kõigile tuttav 70ndate samanimelisest telelavastusest, kuid ühised on neil kahel vaid Peeter Volkonski loodud laulud. Kuningas kipub kuu peale küll, aga kogu lugu selle ümber on hoopis tihedam kui lapsepõlvest meeles. Lisaks on Uusberg saanud hakkama väga keeruka lavastusega: esimese poole tegevus toimub kõrvuti klassiruumis ja õpetajate toas, kui ühes süttib valgus ja algab tegevus, siis samal hetkel teises tardub hetk. Visuaalselt väga efektne, kuid laste jaoks veidi arusaamatu. “Miks nad üldse ei liiguta?” imestavad lapsehääled saalist. Lavastaja võtab viimast ka näidendi absurdseimatest ideedest ja paistab, et pisematel teatrikülastajatel läheb juhe üsna kiiresti kokku. Teatri kodulehel soovitatakse lavastust küll alates 7. eluaastast, aga saalis on sülelapsi palju ja tegelikult minu 9aastane ka ikka kõigest aru ei saa. Nii et lastele natuke liig, aga pöördlava keerlemine, toss, taburetiga lendav kuningas, väga hea lavakujundus/kostüümid/muusika toovad ka kõige pisemate kastanid tulest välja. 

Draamateatri “Piparkoogimehike” on traditsiooniline lastelavastus. Tegevus toimub köögis, maitseainete riiulil, Pipra (Viire Valdma) ja Soola (Jaan Rekkor) mängumaal, kuhu satub veidi segastel asjaoludel veel pehmevõitu Piparkoogimehike (Tõnu Oja), kes veidi tahenedes võtab enda peale kangelaslikult Herr Kellakäo (Tõnu Aav) päästmise – tollel nimelt eksis kurku üks odraokas ja tegi tema “ku-kud” kähedaks. Abiks on ka Vana Teepakk (Maria Klenskaja) ja üldse ei ole abiks Hiir Ülbe Kutt (Tõnu Kark). Lugu on lihtne ja ühemõõtmeline, kuid lapsed on vaimustuses. Nad hüplevad toolidel, aitavad tegelasi igal võimalikul moel ja lahkuvad teatrist õhetavate põskedega ja rahulolevana. Ei jookse elamus mööda külgi maha ka täiskasvanul, sest näitlejatööd on head ja lapsepõlve teatrielamused tulevad meelde. Kui “Kuidas kuningas...” oleks justkui rohkem lavastatud täiskasvanule, siis “Piparkoogimehike” on kindla peale lastele peale minemine – eks Eensalul ole selles vallas kogemust ka kõvasti, mida Uusbergi kohta veel öelda ei saa. Kuid need lavastajad on oma stiililt tõesti sama sarnased kui siga ja kägu, nii et võrdlemise asemel ütleks, et kenad loomad mõlemad.

Sellega maadlevad lastetükid ikka, et kuidas olla atraktiivne nii lastele kui nendega paratamatult kaasaronivatele vanematele. Kuid peamine rõõm on vanematel ikka laste rõõmust, nii et lapsed kaenlasse ja teatrisse!

Rõõmsaid teatrielamusi pakuvad lastele uuslavastustest veel “Väike nõid” Nukuteatris ja “Jäneste kirik” Rakvere Teatris. Tulekul “Väikesed ajarändurid” Endla teatris, “Nähtamatu varandus” Ugalas ja “Jõuluvaimud” Vene Draamaeatris.