Järgmisel nädalal esilinastuv Moonika Siimetsa debüütmängufilm „Seltsimees laps“ andis Areeni toimetusele põhjuse koondada ühte lehenumbrisse kokku laste ja lapsepõlvega seotud lugusid.

Möödunud aastal tekitas kõneainet president Kersti Kaljulaidi mõte, et tal on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv. Arvata võib ka nii, kuid käesoleva Areeni lugudest selgub, et lapse jaoks on helgust igas ajas, nii Nõukogude Eestis kui Eesti Vabariigis ja pilvitut õnne ei paku lapsele ka kõigi võimaluste maa Ameerika.

Millest siis juttu tuleb? Maria Ulfsak kohtus Moonika Siimetsaga ja rääkis nii värskest filmist kui režissööri enda lastest ja lapsepõlvest. Kirsti Vainküla meenutab südamlikus loos oma vanaema ja nende ühiseid käike. Toidublogis jagab oma mõtteid lasteajakirja Täheke peatoimetaja Ilona Martson. Priit Hõbemägi kirjutab mängust, millega on tuttavad paljud lapse­vanemad, kelle lapsed on süvenenud põnevate virtuaalmaailmade ehitamisse – see mäng on „Minecraft“. Madis ­Jürgen meenutab oma koolipõlves olulist rolli mänginud Kodu­linna liikumist. Siim Nestor kuulas koos oma majas elavate väikeste lastega hiljuti kinodesse jõudnud filmi „Must panter“ soundtrack-albumit ja pani kirja laste siirad reaktsioonid. ­Marta Bałaga intervjueeris USA puudustkannatavate laste teemat käsitleva filmi „Florida projekt“ režissööri Sean Bakerit. ­Kadri Karro kirjutab vanglasse sattunud teismelistest ameerika tüdrukutest rääkivast sarjast „Girls Incarcerated“, Priit Hõbemägi värskest lasteraamatust „Härra Hais“ ja Tarmo Rajamets „­Shreki“-tegijate uuest filmist „Päkapikkudega kodus“.

Nagu pisut kulunud, kuid siiski täiesti tõene ütlus kõlab – me kõik tuleme lapsepõlvest, kust mujalt! Head lugemist!