Siiralt sisuline kompositsioon: Härra Pärapool (Margus Tabor, keskel) ja skangpoomijad Fass (Henrik Kalmet) ja Tvoo (Indrek Ojari). Foto: Siim Vahur
See on küll koguperelavastus, aga 13aastased on vist kõige keerulisem sihtgrupp üldse. Ise vaatasin sama näidendi Noorsooteatri versiooni alla teismelisena telekast – mäletan seda, et olime isaga naerukrampides ja ema pidi lausa kodust ära minema, sest tema arvates oli sündmustik täiesti idiootne ja meie hulluks läinud. Kõige kriitilisemad ongi teismelised ja emad – nad ei armasta lapsikust. Teismelised on kriitilised sellepärast, et nad tahavad olla juba täiskasvanud, ja emad sellepärast, et nad ei jaksa seda jama pärast ära koristada.

Õnneks puberteet läheb mööda ja lapsikused muutuvad jälle toredaks. Ken Campbelli komöödia peategelased Fass ja Tvoo on täiskasvanud, kellele maailm tundub igav ja kes seetõttu otsustavad olemise ja oleva ümber sõnastada. Neist ei tea midagi noor miilits Nikolai Vile ja tema ema proua Vile, kes käitub oma pojaga kui beebiga, ise talle lapsikust ette heites. Ei ühest ega teisest tea midagi abielupaar Pärapool, kes kahekesi väikest poekest peavad ja kelle elu on üsna rutiinne, kuigi vahel satub kass hakklihamasinasse ja juhtub muid selliseid obstsöönsusi.
Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: