Mul on kahju lõbusast pretensioonitust hitist refrääniga „Puhkused veedame kõik Viljandis“, mis oma emateose „Hermese kannul“ osana nii magedal moel ette kanti. Samuti on kahju sellest, et Mihkel Mattiseni, Tanel Padari ja teiste noorte lauljate tuntust kasutati reklaamis söödana, ilma et neil oleks olnud võimalust publiku ees midagi asjalikku teha. Motomuusikal (algselt küll operett) „Hermese kannul“ oli kahetsusväärselt amatöörlik lavastus.

Õigupoolest lavastus kui selline „Hermeses“ praktiliselt puudus. „Kuidas saab olla lavastus, kui lava ei ole?“ küsis end kunstikaugeks pidav kaaslane minult selle märkuse peale. Ei olnudki, kuigi Pirita velotrekki saaks fantaasia olemasolu korral edukalt vabaõhulavaks kujundada. Praegu piirduti kordamööda etlemisega väikesel koledal betoonipinnal, kuigi ainuüksi võimalus kasutada „elusaid mootorrattaid“ lubanuks palju enamat. Kui motikatel rahva ette ilmunud laulvad poisid oleksid ka ülejäänud etenduse ajal ümber publiku ringi põristanud, poleks kaduma läinud eriti midagi. Niikuinii ei olnud suurt osa tekstist kuulda, sest helitehnikas toimus pidev „loomulik kadu“.  See on ka peapõhjus, miks asja vokaalse teostuse teemal ei ole mõtet pikemalt arutlema hakata.

Kogu projekt laskis liugu „Hermese“ nõukogudeaegse ära keelamise lool ja opereti libretost inspireeritud filmil „Vallatud kurvid“. Küllap üritas suurem osa publikust etendust jälgida filmi hoogsa meelelahutusliku süžee alusel, aga erinevalt „Vallatutest kurvidest“ ei saanud „Hermesest“ sisu otsides aru, milles asi on ja kas üldse milleski asi on. Kui muusika puhul võib arvata, et ega siis kõik 1946. aastal kirjutatud operetimeloodiad pruugi praeguse kuulaja peas kohta leida, siis dramaturgiliselt on „Hermes“ lihtsalt lapsik ja väheütlev. Selle suurim väärtus ongi see, et üle kümne aasta hiljem linastus samadest ideedest välja aretatud film. Film oli ju oma ajas aus ja hästi tehtud ning kogub aastatega väärtust juurdegi. Näiteks meenutusena ENSV-st. „Hermest“ vaadates mõtlesin, et kogu selles sisalduv nõukogude atribuutika operetlikus kastmes oleks ehk vahetult peale taasvabariigistumist naljakas tundunud, praegu peaks lavastaja nelkidega seltsimeeste, pioneeride ja aparatšikute lavale ilmumise oma peaga huumoriks tegema. Mingis mõttes oli kogu etendus pioneerilike tunnustega – luuletuse või ette antud tervitusteksti maha lugemine. Ja tüki enda kaela ei maksa seda ajada. Kui väita nii, et selles loos ei olegi võimalik tegelasi midagi atraktiivsemat tegema panna, siis ei käsi ju keegi seda (mitte)lavastama hakata. Ja kunstniku palkamise arvelt ikka ei tasu kokku hoida.

Kahju, et „Hermese kannul“ neljakümnendatel ära keelati. Siis oleks seda mängitud „Estonias“ ja lugu oleks rahus saanud olla klassika, mitte arusaamatu adressaadiga lapsemeelsus õllesaba naabruses.