Lase kehal kõnelda! Illusioonideta
Enamjaolt ilma muusikalise saateta kulgevas tükis mängib Katrin publikule ette emotsiooniõpiku, mis koosneb viha, põlguse, hirmu, kurbuse, rõõmu ja imestuse väljendamisest, teeb “puhast liikumist” ja sporti pingpongipallidega korvpalli mängimise vormis. Võtab valuvaigistit, laseb kuulda tõde, mille selgitamiseks on teinud intervjuusid arstidega, laulab ühe laulu, suhtleb publikuga vahetult, kehastub papagoiks. Etendus koosneb ülesannetest, mille koreograaf on endale püstitanud. Nende täitmisest aimub ka valu ja vaeva.
Minu meelest on Katrini projekti kõige õigem määratleda minimalistlikuks antiteatriks – see on ühtaegu väga äraspidine ning samas omamoodi südamliku ja kohati humoorika meeleoluga kontseptuaalne lavastus. Toimub “neljanda seina” visa lõhkumine. Väga huvitav võte on seal luude ja kontide krõpsumise ja ragina võimendamine läbi mikrofoni. Vaat see on kehalisus rohujuure tasandil! “Let your body talk, ” nagu ütles maailmakuulus naispowerit esindanud modernkoreograaf Martha Graham juba 20. sajandi keskel. Katrin vastab talle: “No illusions.”
On hea, kui mõistega “sooloetendus” kaasneb, et tegija toob lavale midagi, mis talle isiklikult küllalt korda läheb. Katrin on võtnud etenduse teemaks tervise ja haiguse küsimused, suhtelisuse ja konkreetsuse selles valdkonnas. Kavalehelt selgub, et teema on talle tähtis, kuna ta on ise läbi elanud mitmeid luumurde ja muid traumasid ning ta teab, et sellised kogemused muudavad inimest, panevad asjadele vaatama uue pilguga. “Markantseim episood oli, kui mulle Tallinna vanalinnas vabaõhukohvikus kohvi juues katusekivi pähe sadas,” ütleb Katrin. Tagajärjeks peapõrutus. Nojah - mõnega lihtsalt juhtub! Istume päev pärast esietendust KuKu klubi keldris ja ma loodan tasahilju, et sealne lagi ei varise.
Mida need traumaatilised kogemused sulle õpetanud on?
“Põhiline teadmine, mis nad on andnud, on see, et asjad on tegelikult väga lihtsad, kuid me ise mõtleme nad tihtipeale liiga keeruliseks. Selleni ma olen jõudnud tänu nendele väikestele meeldetuletustele.”
Kuigi Katrinil oli tugev teatrihuvi juba lapsepõlvest (Tartust pärit tüdrukuna teiseks koduks Vanemuine), tahtis ta keskkooli lõpetamise aegu rohkem hoopis kirurgiks saada.
Aga miks?
“Sest arstid teavad inimesest kuidagi rohkem. Nende kokkupuude elu teemaga on eriti otsene, nende käes on kogu aeg midagi olulist. Vastutus on suur ja neil on mõnevõrra teravam pilk asjadele,” põhjendab Katrin. Sisseastumiseksamitele ta siiski minna ei söandanud, kuna tundis end paljudes õppeainetes ebakindlalt. “Tegelesin keskkooli ajal rohkem elu kui õppimisega,” leiab Katrin vabanduse ja lisab, et on hiljem autodidaktina oma lüngad tasa teinud.
Enne Tallinna Pedagoogikaülikooli tantsu erialale asumist üritas Katrin veel Tartus kunsti õppida ja töötas raamatukogus fonoteegihoidjana. Ka kirjanduse tudeerimise mõte käis peast läbi, kuid kirjanditeemad tundusid nõmedad. Lavakunstikateedrisse pürgides jõudis Katrin küll lõppvooru, kuid sinna päris sisse ei saanud. “Ma ei tea, kust ma selle lavaka-mõtte üldse võtsin – olen mõnes mõttes ikka väga tagasihoidlik,” üllatab Katrin mind ses mõttes, et just on ta ju üksipäini maha saanud tunniajase avameelse etendusega.
Räägi, palun, enda tagasihoidlikkusest!
“Ma võin olla igapäevases elus ja vestluses küll avatud, aga kindlasti ei ole ma sangviiniku tüüpi inimene, kes sulanduks sujuvalt igale poole. See ei ole minu loomuses. Mulle meeldib enne uurida ja jälgida ja siis alles vaadata, mis edasi saab. Tagantjärele mõeldes toimub lavaka eksamitel ikka hirmus paljaks koorimine ja lajatamine otse silmade vahele. Aga püsti pead sa jääma. Praegu mulle tundub see väga hea, et ma lavakasse sisse ei saanud, sest ma isiklikult ei taha olla näitleja baasiga. Tunnen, et ma lihtsalt ei sobi sõnateatrisse.“
Aga miks?
“Ma ise arvan, et ma ei ole eriti akadeemiline tüüp. Mis ei tähenda, et ma ei võiks teoretiseerida. Kuid ka Pedas tundsin teisel kursusel, et see ei ole päriselt minu koht. Õpetus toimus tollal veel osaliselt vanade kavade järgi. Klassika, karakter, natuke moderni, eesti tantsu – kõike neli aastat. Mina oleks eelistanud rohkem spetsialiseeruda. Tore on küll teada igasugustest asjadest, aga neid neli aastat süvendatult õppida tundus minu jaoks liig.
Peda võiks olla selgemalt ja puhtamalt alternatiiv klassikalisele balletikoolile. Sinnapoole on ta tegelikult nüüd ka liikunud. Veel rohkem on seda Viljandi kultuurikolledzh, kus ollakse uutele suundadele eriti avatud.”
Miks leiad, et just nüüdistants on parim võimalus sinu jaoks?
“Aeg on üpris killuline ja ülejäänud vormid on traditsioonidest nii läbi põimunud, et seal ei ole mingisugust elu eriti sees. Aga maitsed on erinevad ja mingisugust võitlusmomenti mul nende teiste aladega ei ole.
Kaasaegse tantsuteatri teeb minu jaoks teravaks ja oluliseks just see, et ta on nagu omalaadne uurimus kogu aeg. See ütlus, et kunstnik võiks olla ühiskonna sanitar, polegi minu meelest väga vale.
Ma arvan, et kaasaegne tantsuteater annab võimaluse paremini ja otsesemalt publikuni jõuda. Seda vahtu ja roosamannat on meil ümberringi ju niigi palju. Kõigest sellest, mis tuleb Ameerikast, kõigest sellest, mis tuleb turumajandusest, kõikidest mallidest, mida massimeedia kehtestab. See on juba ulmekirjanike teema – asjad muutuvad nii steriilseks, et see ei ole enam inimlik.
Oletame, et keha ju ei valeta, on ju. Ja keha on muidugi ka pea. Pean väga oluliseks, et see, kes seal lava peal on, oleks mõtlev inimene. Tants ei ole tõesti ainult muusika illustreerimine. ”
Mida arvad klassikalisest balletist?
“Ma ei usu, et klassikaliselt lavastatud “Luikede järv” mind enam liigutaks. Lapsepõlves liigutas küll, nägin seda etendust isegi unes.
Kunstis on mulle oluline aususe küsimus. Õudselt lihtne on, jah, endale igasuguseid vorme peale valada, aga see pole minu rida. Klassikaline ballett võib olla küll perfektselt esitatud, aga ta on ikkagi muinasjutt, mis ei puutu eriti elusse. Ma ei usu seda. Klassikalise balleti tantsija paneb ennast kõigepealt üliränga distsipliini alla ja pärast on ta reeglina üks paras inimvare. Mulle ei meeldi see. Samas tunnen, et ma pole üldse õige inimene klassikalise balleti teemal sõna võtma.”
Kas siis kunsti nimel ei peagi valmis olema kõigeks?
“Kas sulle ei tundu, et see kõlab natuke ülbelt? Ma arvan, et ma elan oma elu ja püüan seda teha nii hästi kui suudan. Kellegi või millegi nimel ei tasu ühtegi asja teha. Pühendumine on minu meelest hea, aga enesepiitsutamine mitte. Kes see härra Kunst õieti on? Kas sina tapaksid ennast tema nimel ära?”
Vist mitte.
Aprilli algul käis Katrin cheerleaderi ehk kisakooritibina koos Esto TV teleterroristidega Ameerika saatkonna ees sõja poolt meelt avaldamas. Aktsiooni ajal kandis ta beibelikku blondi parukat ja 1980ndate lumipesu-teksatagi. Nüpeldati pseudoaraablast ja kutsuti üles “hävitama uskmatuid koeri” ning deklareeriti, et “Bush on meie jumal ja Siim Kallas on tema prohvet.” Tegu oli pööraselt groteskse, julma laadapalagani võtmes happeningiga, mille käigus üldine eetika ja poliitiline korrektsus ragisesid kõigist õmblustest.
Seoses selle hea maitse piiril balansseerinud ettevõtmisega hakkas mind huvitama, mida arvab Katrin kunsti ja väärikuse suhetest.
Kas tõsiselt võetav kunst ei peagi alati olema väärikas?
Katrin ütleb, et võltsväärikus teda mingil juhul ei paelu. “Kuni üritus teenib minu jaoks õiget eesmärki, on ta ka põhjendatud.
Mind huvitab süsteem süsteemis. On väga meeldiv, kui keegi suudab leida mingi üldisema tõe sees veel mingi oma tõe, millel on samuti kokkupuude eluga ja mis tekitab vaatenurki juurde. Osalesin Esto TV miitingul puhtalt artistina - ma tean, mida ma teen ja vastutan selle eest.
Shokiteraapia on üks võimalus tänapäeval inimestele mõjuda, kuid samas tekitab ta muidugi ka palju vääritimõistmist. Tavaliselt mõjub ta inimestele, kellele miski muu niikuinii ei mõju. Sellest on omamoodi kahju.
Samas võib öelda, et suur osa tantsu ja kunsti üldse on viimasel ajal devalveerunud. Raske on midagi tõsiselt võtta. Õnneks midagi on jäänud ka.”
Kas unenäod inspireerivad sind?
“Ikka inspireerivad. See papagoi-teema seal etenduses oligi ju puhas une-laks. Ma nimelt käisingi unenäos papagoikostüümi kandes tänavatel inimeste vahel ringi ja küsisin muudkui: “Mis te arvate, kes ma olen?” Kas siin on tegu identiteediprobleemiga - mine võta kinni!
Või siis selline teema, et ma elasin metroos. Minu tuba oli metroos ja inimesed käisid sealt läbi. Aknast nägin, et ühele soliidsele daamile kukkus sitt pähe. Siis tuli minu juurde mingi vormiriides jaamatöötaja ja ütles: “Teie olete selles süüdi, et sellele daamile praegu sitt pähe lendas!” No tere hommikust – selline süüdistus.
Teinekord juhtub, et mu unenäod on hästi ruumispetsiifilised. Näen väga huvitavaid ruumikujundusi unes.
Ma võin inimesed ära tüüdata oma une-juttudega. Aga psühholoogid tahaksid kindlasti väga pikalt minuga nendest rääkida. ”
Oli tunda, et suur osa esietenduse publikust oli end häälestanud nalja saamisele. Kuidas suhtud niisugusesse tendentsi?
“Muidugi polnud nalja tegemine mu põhieesmärk. Aga naer iseenesest pole ju paha – sellel on vabastav toime. Ja kui koos sama asja üle naerdakse, tuntakse ennast seltskonna osana. Nii et naerul on liitev jõud – inimesed ei pea siis tundma end üksi. Naer loob ühtekuuluvuse powerit.
Minu huvi pole publikule ette kirjutada, millal naerda, millal mitte. Mõni naer on südamlik, aga mõni punnitatud. Minu meelest võiks inimesed ennast lihtsalt vabalt tunda.
Ilmselt näitab nalja ootamise tendents ka seda, et inimesed on oma argiaskeldustest niivõrd suures stressis, et tahavadki teatrilt ja kunstilt saada eelkõige lõõgastust ja meelelahutust. Mind ennast ei aja meelelahutus juba ammu enam naerma. No Monty Python ajab veel. Ja poni-tüdrukud (BBC telesarjast “Las käia, poni”) on ka tegelikult naljakad.”
Kas tantsust on võimalik ka aru saada?
“Mind huvitab see arusaamise probleem küll. Kuidas sa saad seletada tantsu? Üks võimalus seletada on nii – nüüd on kaks sammu, siis on hüpe, pööre ja näiteks kukerpall. Aga see on matemaatika, mis on põnev täppisteadus. Kunstis on minu meelest siiski tähtsam filosoofiline lähenemine.
Muidugi on oluline, et midagi jõuaks vaatajani. Aga ma ei oleks kindlasti õnnelik, kui kõik see saalitäis mõtleks etendust vaadates ühtemoodi. Minu seisukoht on, et tants ei ole üheselt aru saadav. Ja ta ei peagi olema. Pigem võiks ta olla kohale jõudev.”
Kui tähtsaks pead tantsu juures ilu?
“Ilu on väga subjektiivne nagu kogu kunst üldse. Selle kohta on mul üks ilus lugu lapsepõlvest. Võtsime koju ühe linnu, kes oli pesast välja kukkunud. Hoolitsesime linnu eest, aga ta suri ikkagi ära. Korraldasime talle uhked rongkäiguga matused.
Kolme kuu pärast tekkis mul uudishimu, et ei tea, missugune see lind võiks nüüd välja näha. Kaevasin ta välja ja vaatasin, et ta oli tõesti ilus. Oli hästi hea ja kuiv suvi ning need väiksed ja õblukesed luud olid nii ilusad, et see oli minu jaoks väga rahustav. Esialgu oli mul väga kurb, et lind niimoodi otsa sai.
Ma tahan öelda, et kunstnikul peab olema õigus vaadata asjadele nii, nagu ta näeb, nagu ta tahab.”
Mis sulle elus korda läheb, mis sind puudutab?
“Väikesed asjad. Hoolimine. Üllatused. Väikene soojärv, kus on sihuke kokakoola laadne vesi. See koht puudutab mind väga. Õudselt hea on teada, kuhu sa kuulud. Mingi äratundmisrõõm.
Kui midagi välja tuua, siis midagi jääb ikka kahe silma vahele. Mulle lähebki korda see, mis jääb kahe silma vahele. ”
KATRIN ESSENSON
Sündinud 30. septembril 1973.
Tantsualase hariduse saanud Tallinna Pedagoogikaülikoolis.
Täiendanud end Fine 5 Tantsukoolis ja workshoppides Eestis, USAs, Venemaal ja Hollandis. Teinud koostööd nimekate koreograafidega nagu Pal Frenak, Yoshiko Chuma, Charles Linehan, Fin Walker, Sasha Pepeljajev.
Aastal 2000 asutas koos Taavet Janseniga loomingulise ühenduse S.P.A. Nende etendus “Diatessaron” nimetati samal aastal parimaks kaasaegse tantsu tööks Eestis.
Katrin Essensoni esimene iseseisev töö “Vastavalt seadusele” sai aastal 2001 esmakordselt väljastatud Eesti Teatriliidu nüüdistantsu preemia. Tänavu valmis S.P.A. ja vanamuusikaansambli Rondellus koostöös menukas kontsertetendus “Sabbatum – S.P.A. meets music”.
Katrin Essensoni lavastusi on esitatud festivalidel Rootsis, Poolas ja Prantsusmaal. Tema uusim tükk “… jusqu´ ici, ca va bien …” on kutsutud tänavu suvel Saksamaal toimuvale Transeuropa festivalile.
Katrin Essensoni dialoog luu ja lihaga
Kehalistest kogemustest on kild haaval kokku pandud meie mõistlik või vähem mõistuspärane maailmapilt. Nägu võib küll olla hinge peegel, kuid keha on ristmik, milles kohtuvad meie kahtlused, meie traumad, meie pained ja saladused. Meie keha see olemegi meie ise. Hea küll, aga kuidas siiski võiks dekonstrueerida keha? Kuidas see kõik tühjas lavaruumis nähtavaks muuta ja kasutamata peaaegu mitte midagi muud kui sedasama keha?
Kui uurida keha fotodel või videol ja panna need välja näitusele või avaldada näiteks kasvõi Vikerkaares, loob see kunstnikule ohutu distantsi oma publikust, kui seda tehakse teie silme ees laval mõjub selline võimendatud dialoog “luu ja lihaga” šokeerivalt.
Kindlasti peab see olema mitmetpidi võetav žanr, mis selle etenduse meile nii harjumatuks muudab. Jah, sest kõigist nendest erinevatest mõtetest tulvil jutustus võiks kuuluda ennemini performance-teatri žanri. Kõigist “…jusqu’ici ca va bien…” esitatud väljakutsete hulgast, võrsub ka küsimus kaasaegse tantsu tähendusest: mida õieti pidada ilusaks tantsuks muusikaga?
Katrin Essensoni kehakogemuste kaudu laotub tema sooloetenduses “…jusque’ ici, ca va bien…” (siiani on kõik hästi) vaataja ette laiali ka kõige privaatsem, tema isiklik elu. Katrin võimendab üksteise järel kõiki oma juhuse, kultuuri või “ise” tõttu transformeerunud keha punkte, ja neid hääli kaigub vastu ühtäkki tervest ruumist. Aga maagia ei sünni ainult häältest või liikumisest. Maagia toimimise tilluke mehhanism on hoopis keerulisem. Nii nagu tantski koosneb maagia ruumis valitsevatest pingetest ja võnkumistest, mis hüplevad, põrkuvad ja lähevad siis oma teed. Aga nad ei püsi paigal.
Katrini murtud ja nihestatud luude kõrval ilmub etenduse tegelaskujude sekka üsna lõpus ka veel arsti vaim. Täiuslikku tervist ei ole olemas ja meditsiin ei ole mingi maagia, kõneleb Arst samasuguse avameelsusega. Uue aja inimeste haiguste juured peituvad sügaval-sügaval. Aga seda kõike lahates ei ole ravitsejaks mitte tema, vaid hoopis keegi teine.
Tõsi on, et terveid ei ole. Ent sellele tõele annab Katrin uue tähenduse. Tema halastamatu ausus oma “mängude” juures annab neile nähtavaks tehtud tähendustele teraapilise iseloomu. Oma keha füüsiliste ja vaimsete piiride nihutamise kaudu “minult minule” ülesannetega esitab tühja ringkäiku, milles need ülesanded jooksevad üksteise järel mööda seinte ääri saalis laiali nagu tema ämbrist mööda visatud pallidki. Arsti arvates peab haigust kogema, ja selleks et teada, mis hea on peab võibolla kogema ka surmahirmu. Meditsiinis on küll sarnast kunstiga, kuid mida ootate te arstilt, kui teie ise oma keha suhteid valu ja haigustega lahti harutama valmis ei ole. Asetades autobiograafilise materjali rituaalsesse vormi puudutab see alati midagi poliitilist, midagi üldist. Või on teiega siiani kõik hästi, küsib Katrin Essenson.
Ma ei käi juba tükk aega enam Draamateatris. Sest ma ei saa aru, milleks väga suur osa nendest etendustest on lavastatud või kellele see kõik korda peaks minema. Ja õieti esimest korda üle tüki aja tundsin ma uhkust, et kõik eelnev toimus Eesti teatris.
See etendus jõuab kaugele.
Margaret Tali
