Laskumine Batopilasesse
Batopilas on endine kaevanduslinnake Mehhikos. Kulla- ja hõbedavarud on ammu lõppenud ja hiilgeajad läbi, kuid linn on oma asukoha tõttu siiski maailmakaardile saanud - Batopilas asub reljeefide võimsuse ja vaadete ilu poolest Arizona Suure kanjoniga võrdse Barranca del Cobre ehk Vasekanjoni põhjas.
Väike unine Batopilas on ideaalne baaslaager tõsisemateks kanjonimatkadeks ja lihtsalt aja maha võtmiseks. Ainus, mille poolest Vasekanjon oma ameerika vennale alla jääb, on tuntus. Suuruselt on ta oma kuulsast vennast neli korda üle.
Reisijuhiks valitud raamatud teevad Batopilasesse viiva tee viimased 65 kilomeetrit üsna maha, soovitades minna sinna vaid neljarattaveolise maasturiga. Kuna kõik soovitajad on ameeriklased, siis paneb nende tarkus õlgu kehitama. Kui nende kriteeriumidest lähtuda, siis ei saaks ka eesti kõrvalteedel liikuda millegi muu kui kuukulguriga.
Nii saabki Batopilasesse minekuks valitud tagarattaveoga väikseim saadaolev rendiauto. Lihtsalt kokkuhoiu tõttu, sest Batopilaseni on reisi alguspunktist Distrito Federalist 1500 kilomeetrit ja bensiin Mehhikos ei ole tasuta.
Ilmselt on jumalad juba rendiauto laenutamise hetkel oma valvsa silma kogu üritusele peale pannud. Kõige väiksem saadaolev auto Benito Juareze lennuväljal on soovitust kaks klassi suurem esirattaveoline Volkswagen Jetta.
Mehhikos on parasjagu vihmaperiood - augusti teine pool. See garanteerib pidevaid vihmasagaraid ja võrratuid pilvede ja päikese mänge. Teed on head. Üksteise järel mööduvad Queretaro, Leon, Aguascalientes, Zacatecas, Torreon, Jimenez, Chihuahua ja Cuahtemoc nagu kilomeetripostid. 1200 km päevas nagu niuhti! Järgmise päeva hilisel pärastlõunal saab läbitud ka Creel. See on kanjoni eelpost. Seda kanti nimetatakse siin elavate indiaanlaste järgi Sierra Tarahumaraks.
Creelist kanjoni poole viiv tee on peegelsile uhiuus asfalt. Kuni lõpuks tuleb teeviit - Batopilas.
Sel ainsal korral on ameeriklastest reisikirjeldajail olnud õigus. Tee, mis asfaldilt ära keerab, on selline, et isegi Ostap Bender pööraks siin ringi. Unustaks oma 12 tooli ja läheks tagasi koju.
Parasjagu kallab vihma. Mitte nagu oavarrest, vaid son of a bitch-moodi. Võib-olla on mehhiklastel parem väljend. Batopilasesse viiv tee on muutunud madalaks mägiojaks.
65 kilomeetrit, elame ehk üle? Volkswageni rattad saavad keeratud mäest alla vulisevale ojale vastu ja sõit läheb lahti. Tuleb esimene kilomeetripost. Siis teine ja kolmaski veel. Kiirust ei õnnestu üle 15 km/h kruvida. On vaja laveerida kivide ja konaruste vahel. Muidu viib mõni juurikas või kivinukk autol mõne tarvilise tüki küljest.
Tee on kaunis kitsas ja kurvid pimedad. Ega siin ei saakski kiiremini sõita, sest möödumine on võimalik vaid teetaskutes.
Õhk on hõre ja pilved on madalal. Juba Creelist alates toimub kõik kõrgel mägismaal, üle kahe tuhande meetri merepinnast. Sierra Tarahumara on seni ainus koht teekonna jooksul, kus tee viib läbi metsa.
Praegugi on näha, et hiljuti on koristatud teele langenud puid. Vihmahooaeg on see, kui vesi uuristab pinnase puujuurte või kivide alt ära ning kõik hakkab liikuma allamäge, peatudes sageli just keset teed.
Vahepeal on tulnud vastassuunast kaks autot. Mõlemal, nii pastlaks kulunud pickuptruck'i kui ka uue Chevy Suburbani juhil on suud imestusest pärani. Ei tea, miks? Kas pole siin enne sõiduautot nä ; ;htud? Või on Batopilasesse minekuks halb päev ja kellaaeg? Kiire arvestus on näidanud, et valgel ajal täna kohale ei jõua. Kui just ees ei oota sirge sile teelint. Aga seda vaevalt, sest kanjonisse laskumine pole veel alanudki. Ikka toimub veel tõus kanjoni järsule servale.
Siis tõus lõpeb ja tee on loodis. Mets taandub, see siin on sierra - lauskmaa kõrgel mägedes. Tuleb armetu küla. Üksikud onnisarnased majakesed. Igaühel oma väike maisipõld. Küla on nii kõrgel, et suur ja raske vihmapilv riivab majakatuseid. Paremal, veidi teest eemal istuvad suurtel hallidel kividel mees ja naine. Naine on tarahumara indiaanlane, tema tunneb ära kirju seeliku, pluusi ja pearäti järgi. Mees riiete järgi tarahumara ei ole. Keda või mida nad siin vihmas ootavad? Autot peatada nad ei püüa.
Auto peatub ise. Aga mitte selleks, et ootajatega vestelda või neid peale kutsuda. Peatub selleks, et saada pildile vasakult küla poolt lähenevad väiksed lapsed.
Nad tulevad oma kirjuis tarahumara riietes üle kiviklibu maantee poole. Ilmselt on kividel istujad nende ema ja isa. Selja tagant läheneb lastele hirmuäratav vihmapilv - nii maad ligi, et vaid lapsed mahuvad tema alla, täiskasvanu pea takerduks pilve sisse. Aga mitte pilve ei karda need lapsed, vaid autot. Kui auto peatub, siis tarduvad nad paigale kui soolasambad. Liibuvad teieneteise vastu nagu vihalehed. Nende tee vanemateni on võõra veidriku poolt läbi lõigatud. Ega sellises olukorras pildistamiseks keskenduda saa. Kiire klõps ja minema. Ehk nad jõuavad enne, kui see pilv end neile kaela kallab, ema-isa hõlma alla?
Kuigi on õhtu ja peaks veel valge olema, muutub aeg-ajalt kõik pimedaks. See on siis, kui mõni pilv autole kaela vajub. Siis tuleb jälle kerge tõus ja muutub valgemaks - tee viib pilvest kõrgemale.
Tuleb järgmine küla. Samasugused üksikud onnikesed ja maisipõllukesed. Talvel on siin sageli lumi. Eks siis süüakse maisi - see on suvise päikese enda sisse korjanud. Talvel on hea maisi süües sedasi päikese väge ammutada.
Tee ääres jalutavad kaks läbimärga noorepoolset tarahumara meest. Seljas on neil eredad tarahumara pluusid ja valged neile omased seeliku moodi kehakatted. Viipavad, et auto peatuks. Kui see juhtub, siis hakkavad nad laginal naerma ning omavahel ja omas keeles seletama. Tundub, et nad on kas üsna purjus või midagi kahtlast suitsetanud. Üks läheneb allakeritud klaasiga juhiuksele ja ütleb ingliskeelse sõna "ride". Saanud eitava vastuse, jalutavad nad naerdes ja seletades edasi.
Tegelikult on sellisel mägismaal teelise mahajätmine äärmine viisakusetus. Eriti veel vihmasajus öö hakul. Aga kui puudub kogemus, kuidas käituda purupurjus või uimas indiaanlastega, siis on see ehk vabandatav. Ka on Volskwageni kõht nende raskuse võrra maast kõrgemal ja fataalse kivi leidmine vähem tõenäoline. Ikkagi jääb see seik indiaanlastega piinama.
Nüüd tuleb kanjoni serv, järsak. Kaljuseinale on klammerdunud agaavid. Nad on siin ülivõimsad ja neid on palju. Kui need on samad, millest tequila't tehakse, siis materjalipuudust neil siin pole. Teeservas kasvavad veel üksikud jukad. Sihivad oma kuivanud kuni viie meetri kõrguseid õisikuvarsi taeva poole. Mets on ammu taandunud. Selle asemel on mitut liiki kaktusi ja imeilusaid tundmatuid õisi.
Kiirus, mille võis sierra peal kohati isegi 50 km/h-ni kerida, t ul eb jälle maha pidurdada. Tee läheb nüüd kui maduuss vingerdades alla kusagile pilve sisse.
Üle pilve on aga näha kanjoni vastasrinne. Mis on pilve all, seda saab näha varsti, sest vonklev tee viib just sinna.
Hakkab jälle sadama. Ja kohe koledasti. Mõni ime. Sai ju pilvest allapoole sõidetud. Pilvest taeva poole ei saja, seepärast oli vahepeal vihmapaus. Allpool pilve on ka juba üsna pime. Silm veel seletab maastikku, aga pilti enam teha ei saa.
Kui ülal sierra'l oli õhk üsna karge ja värske, siis mida allapoole kanjonisse laskuda, seda lämbemaks läheb.
Üks kurv järgneb teisele. Aina rohkem vett on teel. Juba on näha ka esimesi autole ette veerenud kivilahmakaid. Need on vihmavee poolt lahti uuristatud ja siis oma teed uitama läinud. Kõrgelt tulles võivad teised päris hea hoo sisse saada. Neist saab siiski mööda vingerdada.
Tuleb sõita teise ja kohati esimese sundkäiguga, muidu läheks pidurid põlema. See just veel puuduks - siin serpentiinidel pidurid kaotada.
Laskumine tundub lõputu. Ikka järgneb üks serpentiin teisele ja ikka alla ja alla. Ja varingud muutuvad sagedamaks. Ise ei juhtu ühtegi nägema. Kõik on juba toimunud. Õnneks!
Viimaks on põhi käes - ees ootab sild ja selle all märatsevaks paisunud jõgi. Sild on selline, et ega ikka kohe sinna peale sõita julgegi. Ta on puust ja üsna massiivne. Aga tal puuduvad piirded. Kõrge veoautoga võiks siit ülesõit iseäranis hull olla - kabiinist näed, kui kõrge saab olema kukkumine, kui valearvestuse teed.
Kilomeetripostid näitavad, et sõita on jäänud viimased 15 kilomeetrit. See toob kergendustunde. Aga täiesti ilmaaegu. Tundub, et need viimased kilomeetrid on need, kus alles õige lõbu hakkab. Varingud on nüüd juba iga saja meetri tagant. Mõned suuremad, mõned väiksemad, kuni... osa teed on alla varisenud ja sellel, mis alles on jäänud, laiutab kena paarkümmend kantmeetrit kivikildude ja muda segu. Kas teekonna lõpp? Kas tuleb jääda ööbima ja palvetama, et järgmine valing autot enda alla ei mataks?
Tuleb teha autotulede valgel luuret. Õhk on niiskusest paks ja lämbe nagu saunalaval. Kõikjal vihma sahin ja mäekülgi alla tormavate ojade vulin.
Teele langenud ollus tundub olevat üsna hea pidamisega, sisse siia ei vaju. Kui ainult põhja peale kiikuma ei jääks, neli ratast õhus. Hooga minna ei julge, Volkswagen võib poegida, osa juppe maha jätta. Kõige hullem, kui selleks osutub mõni piduritoru.
Vaikselt, aga kindlalt närib Jetta end sellest kuhjast läbi. Hea, et autos pole rendifirma esindajat. Hääled, mis auto kõhu alt kostavad, poleks muusika tema kõrvadele.
Sõit läheb edasi. Midagi sai viga, sest edaspidi kostab läbi aukude sõites kõhu alt kõbinat.
Tuleb väike küla. Majade vahel põiki keset teed on allaaetud notsu. Ilus pruuni-mustakirju ponks poiss. Ilmselt üsna äsja, pärast pimeda tulekut juhtunud. Muidu oleks raisakullid juba jõudnud tema küljest siit-sealt midagi nokkida. Neid sanitare on siin kõvasti. Kanjoni servalt alla laskuma hakates sai neid kõhedusega vaadatud. Nad oleks justkui pilguga hinnanud, et kas see Volkswagenis kollanokk saab mu eineks või mitte. Panid äkki isekeskis kihlveodki käima?
Kui on jäänud sõita va id kümmekond kilomeetrit, tahaks hõisata, et peaaegu kohal. Jälle liiga vara - järgmises kurvis on üle tee voolav vesi endale tõsise kanali uuristanud. Äsja tekkinud jõeke on üsna lai, oma kaks autopikkust. Kui sügav on ta keskelt? Äkki tagurdaks allaaetud notsu külani ja paluks seal öömaja? Ei...
Volkswagen ronib aeglaselt jõkke. Kiirelt ei julge. Jõe keskel ongi süvend. Esirattad seiskuvad seal kui rusikas silmaaugus. Kui nüüd veevool tugevneks ja veetase tõuseks, jätkuks edasine sõit külg ees kuristikku, mis on paremast küljest poole meetri kaugusel.
Kas proovida edasi või tagasi? Edasi! Autost käib läbi nõks ja esirattad hakkavad end süvendist välja kraapima. Siin jõuab kohale arusaamine, milline õnn oli see lennuväljal soovitud tagaveoga autost ilmajäämine!
Kusagilt eest kostab krobakas, üsna kole hääl. See tuleb auto küljest... aga teel ta jälle on! Edasi läheb sõit aeglasemalt, kui teeolud lubavad. Juht on kõigest läbielatust tüma. Autot kinni pidada ei taha ja kahjustusi hindama minna ka ei julge. Lihtsalt edasi sõita. Kuni linnani. Ära siit! Tulgu mis tuleb...
Pidur põhja, sest keegi koperdab pimedas keset teed! Aeglaselt lähemale hiilides on läbi saju näha, et kaks pulli on otsustanud keset ööd ja vihma siin jõudu proovida. Pead maas ja sarved koos, katsutakse rammu. Lehm näksib teepervelt haljast ja ei tee sellest demonstratsioonist väljagi.
Kui Batopilase tuled paistavad, tahaks hüüda: "Jaak, kurat, jalad põhjas!" Aga jälle täiesti ilmaaegu. Vahetult enne linna viivat silda on teel tõsine varing. Kõik enne nähtu oli selle kõrval poisike.
Jälle autost välja olukorda hindama. Õnneks paistavad kaugtuled silma ja auto esiotsa pole näha. Praegu ei taha teada, mis krobakas see oli seal läbi jõe sõites.
Varingu uurimine näitab, et kui minna väga-väga kuristiku serva mööda, siis ehk ei jää kõhu peale kinni. Ehk ei hakka see serv varisema? Kohe näeme.
Auto läheb vaikselt ja tõrkumata üle varingu. Isegi põhja ei kraabi. Aga Jetta on nii koledasti kuristiku poole kaldus, et võtab higi otsaette. Kui serv vaid rataste raskusele vastu peaks!
Pidas. Nüüd vaid sild üle jõe ja algabki linn.
Kus on siin esimene baar, on ainus mõte. Õnneks pole linn kuigi suur. Kaks-kolm tänavat ja keskväljak. Kohe on ka baar. Tuled sees põlevad. Ainus inimene baaris on baarmen. Kohe aga sisenevad raadiosaatjatega püssimehed. Vaatavad baari üle ja seavad end lahkuma.
Küsimuse "cerveza, por favor" peale hakkab barmen midagi seletama. Näitab sõrmega randmekellale ja seletab, et no cerveza, prohibido!
Ka umbkeelne turist saab aru, et kui prohibido, siis on keelatud.
Elada läbi selline teekond ja ei saa sihtkohta jõudes oma hirmusid õllesse uputada - see on ebaõiglus.
Raadiosaatjatega püssimehed tunduvad olevat sama meelt. Pöörduvad juba avatud välisuksel ringi ja seletavad midagi baarmenile. Viimane noogutab neile lugupidavalt ja siis tuleb juba õllega. Ilmselt andsid korravalvurid talle loa teha hilisele külalisele erand.
Tundub, et Jumalad hoidsid oma silma peal selle retke igal viimasel kui pisidetailil, kuni õlle tellimiseni.
PS Kui kolmandal p&au ml;e val pärast Batopilasesse laskumist saabus aeg tagasi minna ning tuli julgus auto üles tõsta ja selle alla vaadata, siis selgus, et ainus vigastus oli paremast rattakoopast lahkunud logar. Aga ta oli läinud nii puhtalt, et kõik muu jäi terveks. Vasak logar oli vaid lahti tulnud. Kõbinat kõhu all tekitasid summuti ja kere vahele jäänud kivid. Pealtnäha polnud autol ühtki kriimu.
Auto üles tõstnud ja lahtise logari kinnitanud Batopilase mehhaanik keeldus teenuse eest raha võtmast. Kirjutas sõrmeotsaga porisele Volkswageni uksele "welcome, amigo!".
