1993. aastal peksid Suurbritannias kaks kümneaastast poissi surnuks kaheaastase. Anne Cassidy võttis nüüd kätte ja kirjutas sellest juhtumist inspireerituna romaani, mis jõudis kirjandusauhinna Carnegie Medal lühinimekirja. See on lastekirjanduse preemia. Seega on tegemist lapsmõrtsukatest kirjutatud romaaniga, mis on kirjutatud lastele ja kandideerib parima lasteraamatu auhinnale.

“Looking for JJ” jutustab loo 10-aastasest tüdrukust, kes läheb mõrva eest vangi ja vabaneb hiljem uue identiteediga. Carnegie Medal ei ole ainus preemia, mida sellele raamatule anda tahetakse. Tegu on raamatuga, mis püüab panna lugejat mõistma just mõrtsuka lugu. Niisugused lood müüvad, niisugused lood rabavad ja niisugused lood just auhindu võidavad.

Tõsielu murrab lastetuppa sisse ja nüüd pole tapjateks abstraktsed muinasjutulohed vaid selleks võib olla su oma pinginaaber. Loo autor ütles, et kuigi kuriteo puhul liiguvad mõtted küll kohe ohvri peale, püüdis ta lugejaile arusaadavaks teha ka mõrtsuka. Ta on ju alles laps... Kuid lapsepõlv lõppeb üha varem. Seda tunnistavad vangis istuvad 10-aastased ja nendest kirjutatud dokumentaaljutustust lugevad lapsed.

Tekib küsimus, kas üldse mingeid tabuteemasid lastele, millest lastele ei tohiks kirjutada? Kui 10-aastased päriselus tapavad ja 12-aastased väntavad oma esimesi pornofilme... Mis siis, kui kirjutada lasteraamat lastele lasteahistajast, püüdes panna lugejat teda mõistma? Kas see oleks juba liiga palju üle võlli? Lapsed teevad igasuguseid asju, äkki oleks aeg lapsepõlve mõiste üle vaadata ja selle piirid paika panna.