Varrak

Kunagi ütles mu väga tore ja tark algklasside õpetaja, et Pipi tegelikult ikkagi kasvas suureks ja Karlsson oli Väikevenna väljamõeldis. Mina ei usu õpetajat aga siiamaani. Karlssoni mõtles välja Astrid Lindgren ning tema raamatus selline mehike ka oli. Raamatutes võib kõike olla. Täpselt samamoodi võiksid skeptikud kritiseerida ka teost „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“. Tegelased on ebarealistlikud, sündmused veel hullemad. Kuid mis siis – kas täiskasvanutele ei võigi siis selliseid raamatuid kirjutada?

„Kirjaoskamatu...“ ongi nagu täiskasvanutele kirjutatud lasteraamat. Tegelased on üsna lihtsustatud, headeks ja pahadeks jaotumine on selge, kuid mitte lõplik – enamus pahasid saavad lõpuks ikkagi headeks. Ning pahade probleemiks ei ole ka mitte niivõrd hingepõhjast tulenev tigedus, vaid inimlik rumalus. Seiklused on põnevad ja naljakad ning raamatu lõpus jooksevad keerulised otsad kokku ja kõik probleemid leiavad lahenduse. Harry Potteri fännid mäletavad kindlasti, kuidas iga teose lõpus seletas Dumbledore Harryle ära kõik võluripoissi raamatu jooksul piinanud küsimused. Just sellise nauditava lõpplahenduse pakub ka Jonasson.

Üsna selgelt on läbi näha ka kirjaniku enda ideoloogia, mis minu silmis on üdini rootsilik. Kuigi võib-olla on põhjuseks minu Rootsi-alaste teadmiste pärinemine peamiselt Lindgreni lasteraamatutest. Armastus, sõprus ja viisakus võidavad lõpuks kõik raskused. Isegi rootsi kuningas osutub muhedaks meheks, kellele meeldib kanapada süüa, napsi visata ja traktorit parandada. Aatomipomm kingitakse ka ära, seda pole tegelikult kellelegi vaja ja sellest on ainult tüli.

See raamat on mõnus ja kiire lugemine. Väidetavalt oma struktuurilt üsna sarnane kirjaniku eelmise eesti keeles ilmunud teose „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. Seega pole ma päris kindel, kas inimesele, kes eelmist raamatut lugenud on, oleks „Kirjaoskamatul...“ midagi uut pakkuda. Kuid kõik need, kes ikkagi usuvad, et Väikevend ei mõelnud Karlssonit ise välja, lugege kindlasti!