Esmalt muidugi variant mängida lauamängu arvutiversiooni ehk arvutimänguks vormitud lauamängu. Neid on suur hulk nii arvutile, tahvlitele kui telefonidele ja enam-vähem kõiki saab mängida nii omapead arvuti vastu kui ka võrgu kaudu reaalsete vastastega. Teiseks lauamängude netikeskkonnad, nagu boardgamearena.com, kus füüsilised mängukomponendid, nagu kaardid, mängulaud ja nupud, on kujundatud arvutigraafikaks ja mängijad saavad neid ekraanil liigutada nagu reaalses mängus. Sarnast võimalust pakub ka Steamis müüdav lauamänguplatvorm „Tabletop Simulator“, millele on loodud hulk tuntud mängude arvutiversioone. Mõne mängu jaoks leidub ka lihtne veebiküljeversioon, nagu näiteks menukas kaardimäng „Dominion“.

Põhjus, miks lauamängud sel sajandil nii populaarseks on saanud, on aga muus – inimlikus kontaktis ja võimaluses mängu oma käega katsuda. Igaüks, kes on proovinud üht ja sama mängu arvutil ja päriselus, teab, kui suur vahe neil kahel võimalusel on. Teeme siis praegu juttu ainult sellisest variandist, kus ühel osalejatest füüsiline mängukarp olemas ja teised mängivad Zoomi või Skype’i abil üle videosilla.

Väga menukas seltskonnamäng, mille ametlikuks mängijate arvuks on karbil 2–8, tegelikult aga muutub see mäng päriselt mängitavaks alates 4 osalejast ja täiesti võimalik on mängida ka kümnekesi või isegi veel suurema seltskonnaga. Üle videosilla enam kui kaheksaga siiski esialgu proovida ei tasuks – signaali viivituse tõttu võib minna liialt läbisegi rääkimiseks.

Mängus on kaks võistkonda, kummalgi oma juht. Lauale laotakse kaartidest ruudustik, igal kaardil sõna või pilt (sõltuvalt mänguversioonist). Osa kaartidest on ühe, osa teise võistkonna omad, mõned neutraalsed ja üks ohtlik. Mõlema võistkonna juhid teavad, milllised kaardid kelle omad on, ja võivad anda oma võistkondadele kordamööda vihjeid, mis koosnevad vaid ühest sõnast ja ühest arvust. Eesmärk on anda vihje, mis viitaks korraga võimalikult paljudele oma võistkonna kaartidele. Vihjete põhjal valib võistkond laualt kaardi ning juht asetab sellele märgi, mis näitab, kas vastus oli õige või ei. Eesmärk on oma võistkonna kaardid esimesena üles leida.

Video teel mängimiseks on põhiliselt vaja mängu omanikul kaartidest koosnev mängulaud nähtavaks teha – parimal juhul sobib selleks näiteks parajasse asendisse pandud telefon või tahvelarvuti, mis töötab kaamerana. Võistkondade juhid, kes peavad valdama salajast infot, saavad selleks kasutada just selle mängu jaoks loodud äppi Codenames Gadget, mis lubab mõlema võistkonna juhil ühtsama koodikaarti vaadata, ilma et teised mängus osalejad seda näeksid.

„Codenamesist“ on olemas ka eestikeelne versioon, „Codenames: Pictures“ kasutab aga kaartidel sõnade asemel hoopis veidraid pildikesi, nii et sobib väga hästi rahvusvahelise seltskonnaga mängimiseks – muidugi kui video kvaliteet on piisavalt hea, et piltidest sotti saada.

28 mängijat (parim siiski suurema seltskonnaga), mängijate vanus 14+ (piltidega variandil 10+)

Mängu tootja CGE on teinud viirusevangistuse ajaks isegi põhjaliku video, mis selgitab, kuidas mängimist video teel korraldada:

Peale selle saab sama mängu mängida ka lihtsa veebirakenduse abil.

2. Detektiivimängud

Detektiivimänge, kus kõik mängijad üheskoos püüavad lahendada kuritegu, on viimastel aastatel ilmunud päris mitu. Mängusüsteemid on erinevad, aga kuna kõik mängijad tegutsevad neis üheskoos, siis on video teel üsna hea mängida – peamiselt tuleb lihtsalt omavahel nõu pidada.

„CHRONICLES OF CRIME“: Ruudukujulise akna keskel on videopilt, mida äpp kasutab QR-koodide skannimiseks.
Kahe aasta vanune "Chronicles of Crime" on videomängimiseks kõige mugavam, sest kasutab nagunii telefoniäppi, millega tuleb mängukaartidelt QR-koode skännida. Äpiekraani teistega jagades saab mängijatele anda peaaegu kogu vajaliku informatsiooni, sest koode skännides näitab äpp enamiku ajast ka videopilti, kustkaudu saab näidata ka mängulauda. Kui laua jaoks veel ka eraldi kaamerat kasutada, polegi midagi enamat vaja. Mängus on hulk krimijuhtumeid tänapäeva Londonis. Nende lahendamiseks saab liikuda tegevuspaikade vahel, vestelda tunnistajatega, konsulteerida arsti, häkkeri, teadlase või kriminoloogiga. Kõik käib QR-koodide abil, välja arvatud sündmuspaikade vaatlus, kus näidatakse 360kraadilist vaadet ruumile – sedagi saab ekraanilt jagada. Nagu detektiivimängudes üldiselt kombeks, kestab juurdlus niikaua, kuni mängijad otsustavad, et asi võiks klaar olla, ja vastavad siis mängu lõpuküsimustele, et lahendus ja oma skoor teada saada.

„Chronicles of Crime’is“ on ka üks järgnev krimilugu, mis koosneb kolmest juhtumist, ja kui sellest väheks jääb, siis ka kaks laiendit, mille jaoks tuleb väikesed mängukarbid lisaks osta – „Noir“, kus Londoni asemel on 40ndate Ameerika koos kõigi tolleaegsete tüüpidega, ja „Welcome to Redwood“, mis on „Stranger Thingsi“ stiilis sarilugu 80ndate USA koolilastest.

14 mängijat (tegelikult saab vabalt ka viie-kuuekesi mängida), 14+

„Sherlock Holmes: Consulting Detectivei“ sarjast on välja antud kolm kogukat karpi, igas neist kümme krimijuhtumit. Tegevuspaigaks on, nagu kord ja kohus, Victoria-aegne London. Juhtumid on üsna kõvad pähklid ning nõuavad head tähelepanu- ja analüüsivõimet. Seda mängu on videosilla abil samuti lihtne mängida, sest tootja on mängus kasutatava Londoni kaardi, aadressraamatu ja ajalehenumbrid teinud veebis tasuta kättesaadavaks. Ainsana on puudu juhtumite kohta käivad brošüürid, kus ongi tegelikult kirjas, mis mängus juhtub. Aga mängimiseks piisab, kui need on olemas ühel mängijal, kes vajalikke tekstilõike teistele ette loeb.

1-8 mängijat, 13+

Kolmandal menukal detektiivimängul, „Detective: A Modern Crime Board Game“, on olemas üks tasuta juhtum, millel koguni kõik materjalid veebis saadaval. Selle mängimiseks pole vaja midagi osta ega isegi välja printida. Mängukarbis on veel viis omavahel seotud juhtumit, mis kujutavad endast 35 kaardist koosnevaid kaardipakke. Lisaks käib oluline osa mängust veebiküljel antaresdatabase.com, mis kujutab endast andmebaasi. Sinna saab teha tasuta konto, mida jagades on seal toimuv kõigile mängijatele kättesaadav. Mängu füüsiline osa koosnebki ainult kaartidest, väikesest mängulauast ja mõnedest papist märkidest, aga nende majandamisega saab mängu omanik üksi kenasti hakkama.

Mängu autor soovitab teha märkmeid (see soovitus kulub ära kõigi detektiivimängude puhul) ja luua võimaluse korral endale ka klassikalise juurdlusstendi, kus punased niidid eri tegelasi ja fakte ühendavad. Selle võib igaüks endale kodus ise meisterdada.

Tasuta juhtum „Suburbia“.

15 mängijat, 16+

3. „Welcome to…“ ja teised paberi-pliiatsimängud

Selles mängus ehitab iga mängija oma 50ndate stiilis elamupiirkonda. Siin, tõsi küll, on mängijatel esmalt vaja printerit, millega välja trükkida oma mänguleht.

Mängukarbist läheb vaja vaid kaarte, millest igal käigul kolm ümber pööratakse ning mille põhjal kõik mängijad oma lehele pliiatsiga märkmeid teevad. Piisab telefonikaamerast, et edastada see info kõigile mängijatele.

Pliiatsi, paberi ja väljaprinditud mängulehega saab hakkama ka näiteks selliste mängude puhul nagu „Patchwork Doodle“ või „Second Chance“, aga ühel mängijatest peab mängukarp siiski olemas olema. Leidub aga ka päris tasuta mänge, nagu täringukümnevõistlus „Reiner Knizia’s Decathlon“. Selle jaoks läheb vaja kaheksat täringut (selleks tarbeks leidub ka täringuveeretusäppe ja veebikülgi) ja mängulehte, kuhu märkida tulemused. Selle saab alla laadida ja välja printida siit, aga soovi korral piisab ka täitsa tavalisest paberist ja pliiatsist. Mängus on kõik kümme spordiala väga leidlikult täringute abil lahendatud.

Samalaadse mängu on koroonaajaks meisterdanud ka menukas mängulooja Jamey Stegmaier. Mäng nimega „Rolling Realms“ on tasuta allalaaditav.

„Welcome to…“: 1100 mängijat, 10+

„Reiner Knizia’s Decathlon“: 14 mängijat, 10+

4. „Cardline“/„Timeline“

Neist lihtsatest kaardimängudest oli eelmisel korral juba pikemalt juttu. Kuna mängus pole muud kui kaardid, mida lauale ühte ritta seatakse, piisab ühest mängukarbist. Kaarte pole vaja ka teiste mängijate eest salajas hoida, nii et mängukarbi omanik võib iga mängija kaardikäe lihtsalt lauale tema nimesildi alla laiali laotada ja mängija käigu ajal näidata telefonikaameraga nii tema kaarte kui ka ühist kaardirida laua keskel. Mängija peab ühe oma kaartidest siis lihtsalt laskma õigesse kohta paigutada.

28 mängijat, 7+

5. „Ultimate Werewolf“ või muu libahundi-/maffiamäng

„Libahunt“ on varjatud rollidega sotsiaalne mäng ja enamasti on võimalik seda mängida ka täiesti füüsiliste mänguosadeta. Küll aga on vaja kogenud mängujuhti, kelle oskused on videosilla teel mängides eriti olulised.

Rollid saab mängujuht ära jagada igale mängijale eraldi vestlusaknas kirjutades. Osa mängijaist on külaelanikud, mõned neist aga salajas hoopis libahundid või mõnes muus rollis. Mäng on võistkondlik – võidab kas inimeste või huntide tiim, mõnel juhul ka hoopis keegi kolmas. Mängus vahelduvad öö ja päev ning öösiti peavad kõik mängijad silmad sulgema ja avama ainult siis, kui mängujuht käsib seda teha mängija salajast rolli nimetades. Seda on videos eriti hea korraldada, sest „magavad“ mängijad võivad lihtsalt kaamerad ja mikrofonid välja lülitada – nii on mängujuhil hästi näha, kes parasjagu „ärkvel“ on. Keerulisem on järge pidada, kes mängus osaleb ja kes niisama pealt vaatab – kuna mängijad järjest välja langevad, aga tahavad enamasti mängu siiski lõpuni vaadata, on vaja mingit märgistust. Zoomis sobib selleks funktsioon „raise hand“, mis tekitab osaleja nime kõrvale väikese käe ikooni, aga muidugi võib kokku leppida ka mõne muu viisi mängijate tähistamiseks.

568 mängijat, 8+

Põhjalikum juhend Zoomi teel mängimiseks.