Ivar Grünthal
"Laulu võim"
Ilmamaa, 2008. 234 lk.

Enne Ivar Grünthalit oli eesti keeles kirjutatud vaid kolm värssromaani: Jaan Kärneri "Bianka ja Rutt" 1923, Betti Alveri "Lugu valgest varesest" 1931 ja Henrik Visnapuu "Saatana vari" 1937.

Elukutselt arst, poliitiliselt saatuselt soomepoiss ja pagulane Ivar Grünthal (1924-1996) võttis aga Rootsis kätte ja sai hakkama tõelise keelevägiteoga: ta kirjutas 1960. aastail koguni kaks pikka ja ülinõudlikku, vaheldusrikka vormiga värssromaani ehk värssromaanidiloogia, millesarnast pole meil loodud ei enne ega pärast teda.

Ivar Grünthali esimene värssromaan "Peetri kiriku kellad" ilmus 1962 Rootsis Grünthali loodud ajakirja Mana märgi all. Teine osa "Laulu võim" on kirjutatud Göteborgis 1964-1965 ning see ilmus osade kaupa ajakirjas Mana aastail 1976-1986. Omaette raamatuna ilmus teine värssromaan tänavu esimest korda. Tegemist on läbinisti Tartu-ainelise autobiograafilise arenguromaaniga, ehkki pealtnäha värsistab autor eesti lauljast peategelase Ants Luubergi elupööriseid, arme ja saatuslikke hetki. Teose saatesõnas vihjab professor Karl Muru küll võimalusele, et Luubergi prototüübiks võis olla Tiit Kuusik, kuid mõlemad värssromaanid kõnelevad pigem Grünthali enda keeles ja vaimus.

Värssromaanidiloogia esimeses osas kujutatakse Ants Luubergi elukäiku Treffneri gümnaasiumist edukate lauluõpingute ning rahvusvahelise tunnustuseni, kuid veelgi olulisem on peategelase armuelu värsistamine: kaastegelasteks puhas neiu Mai Priius ja elunaine, näitlejanna Li Lendva, kellega Ants saab poeg Atsi. Romaan on tulvil mälupilte 1930. aastate Tartust. Autor on supersatiiriline toonase seltskonna suhtes, kujutades kohalikku labasust ja kultuuripuudust üpris sarkastilises ja groteskses võtmes. Kriitikatule all on nii Pätsi-aegne ametlik kultuuripoliitika kui tollase Saksamaa vägivaldsus. Värssromaan "Peetri kiriku kellad" pälvis paguluses reegliks olnud heatahtliku vastuvõtu, eriti tunnustati Grünthali teose nõudlikku värsivormi ja stiili, kuid nii Ants Oras, Karl Ristikivi kui ka Bernard Kangro märkisid üht ja sama puudust - nimelt "rohke pildilise ja sõnalise ornamentika tõttu ei ole romaani punane joon kergesti jälgitav, nii et teos, mis on olnud tõeliseks jõuprooviks autorile, on seda ka lugejale" (Karl Ristikivi).

Diloogia teine osa "Laulu võim" on sisuline järg "Peetri kiriku kelladele", käsitledes perioodi 1940. aasta märtsist kuni 1960. aastateni, kuid teos on täiesti loetav ka ilma esimest osa lugemata, sest autor teeb rohkesti assotsiatiivseid tagasiviiteid ja -vaateid peategelase minevikku. Lisaks sellele on mõlemad värssromaanid sedavõrd assotsiatiivsed, poeetiliselt nii mitmekesised, et ka iga värssromaani osa või isegi iga luuletus teoses on tihti ­täiesti eraldi loetav tervik.

Tausta tundmine aitab muidugi loetu mõistmisele teatud määral kaasa, kuid söandan väita, et "Laulu võimu" võib lugeda ka lihtsalt luulekoguna, sedavõrd suurt ja vastuolulist tulevärki pakub vahel kas või üksik rida, üksik stroof või üksik lõik romaanist. Polegi vaja nii väga teada, et Li Lendva on teist last kandes surnud, Ants on abiellunud Mai Priiusega, kuid sõja ajal lastega Soome põgenenud. Ants on sel ajal hoopis nõukogude tagalas, Jaroslavlis sõjalaagris, kuid pääseb sealt siiski tagasi "­Estonia" lavale mängima.

Esimest ja teist romaani võrreldes torkab silma, et teises jääb endine peategelane Ants Luuberg tegelikult üpris tagaplaanile ning olulisemaks muutuvad tema noorema koolivenna, pagulasest minajutustaja ehk autori alter ego kujunemis- ja armulood. Ristikivi tagaigatsetud "romaani punane joon" ehk lugu ise on teises värssromaanis veelgi katkevam ja peitupugevam, värsipiltide vaheldumine kiirem ja vastuolulisem, kujutluste vägi veel jõulisem, erootilisem ja vägivaldsem.

Värssromaani tõeliseks peateemaks tõuseb "Laulu võimus" eesti rahva saatus, sest oma peamise kriitilise energia suunab luuletaja siin kommunistliku režiimi olemusele ja selle kandjaile ning kaasajooksikuile: kurja sapiga ei kujuta ta mitte ainult Hitlerit ja Stalinit, "kaht litapoega", vaid ka Johannes Vares Barbarust, Karl Säret, Karl Vainot, Johannes Semperit jt.

Kohati muutub Grünthali ülisapine paatos aga niivõrd räigeks, et tahes-tahtmata meenutab pahupidi­pööratud Felix Kottat või Uno Lahte. Tõsi küll, värss on virtuooslikum, kuid propagandaviha stiil on pagana sarnane ja teeb mind, stalini aja last, natuke allergiliseks.

See, mis teose paadunud vihapööristest päästab, on autori ürgselt vägev, elumahlane, igiverine erootika. Nii jõulist, mehelikult erootilist luuletajat eesti keeles teist ei olegi, kui seda on Ivar Grünthal. Tema erootika mot iivistik elab, aga ta "üsa tulilind" liigub peaaegu alati vägivalla ja surma piirimail, vahel ka seda piiri ületades.

Grünthali arm võib olla ka surm ja vastupidi. Seepärast tuleb teda lugedes ikka olla väga ettevaatlik: ta ei anna lugejale end kunagi üheselt kätte, ikka keerab ta kõik iseenda (ilusaks) loodu kohe pahupidi, vastupidi ja teeb seda nii ootamatult, nii tugevate vägisõnadega, et leebema stiiliga harjunud lugejal võib süda pahaks minna või pea pööritama hakata.

Vulgaarseks ning labaseks muutumast takistab tema saatürlik elegants ja vallatu põhihoiak.

Paraku tundub Grünthali naiselikkuse käsitlus kõige ühekülgsem: see on ikka pigem saatanlik ja paheline. Samas meeldis mulle tema erootiline geograafia, mis assotsieerus tihti armsate Lõuna-Eesti maastike, Pühajärve, Munamäe, kolmnurga ja neerukujulise rannaga.

Kõige nauditavam on minule aga "Laulu võimu" kultuuriline allusiooniderohkus - see on otsekui eesti rahva kirjandusliku alateadvuse pillerkaar. Toon vaid ühe näite sadadest võimalikest: (Kreutzwald ja Faehlmann) "Kaks isa, kumbki laulust rase, / jõid toitvat ema vallalist." Teos on täis poleemilisi vihjeid, otseseid ning kaudseid viiteid eesti kirjanduse suurkujudele. Taas üks näide paljudest:

"Värss on ju üksildase viruskunder / ja rahva tahtest mõni Suits või Under / ei ole ilmutanud ridagi, / vaid kuulutanud iseennast maha."

Kirjutatuga ei pea tingimata nõustuma, kuid intrigeeruda ja inspireeruda on alati võimalik. Grünthali vaheda satiirikusule teine peamine objekt on rahvuslik piiratus, saamatus ja lõhestatus: "Me asustame äärmist Thulet: / meil pole usku, meil pole luulet".

"Jutt rahvusterviklusest on küll müüti loov uduajamine" jne.

Võrreldes raamatu koostaja ja kirjastaja Hando Runneli palju leebema rahvuskriitikaga (à la eesti kolud, eesti olud) on Grünthali satiir palju lõikavam, vahel peaaegu et tappev.

Kuid mis on siis "Laulu võimu" mõte, mis on teose keskne idee? Lk 176 kirub autor, et laulu võim on loojale "igavene rist", kuid juba lk 220 seisab värss: "Laul võimsam kümme tuhat aastat jääst." Lk 345 läheb asi tõusvas joones: "Veel pidul pinda on ja elul asu! / Veel laulu võim teeb tühjaks aja lae!"

Ning värssromaani optimismi sisendavast lõpust võib parema tahtmise korral välja lugeda isegi laulva revolutsiooni prohvetlikku ennustust: "Laul kogus jõudu kodumaal ja paos. / Nüüd sõidab hommikusse virguv vagun. / Laul elas üle. Kevadesse jagun / ka siis, kui sind ei näegi - lõoke aos!"

Näide Grünthali ­­Underi-­reminestsentsilisest erootikast:


120

Kui sõnad külit, tõuseb tegudeks

ka see, kel märjad kõrvatagused,

kes käärivad kui mahlapragused

end nõristavad imesegudeks.

Näis et on hõlbus lähker päästa korgist,

kuid tõmmates end ise leidsin orgist.

Täis kõverust kui kruvi vintides

ma küsimärke hüüuks praalisin

ning näpud nööpides ja lintides

su sinist ihupesu vaalisin.

Oavarrest sadas, purskas nagu kraanist.

Hoovihm, ja sina lõhnasid tsüaanist.

See koorimata mandli koredus

läks laiali mu sõrme libedalt,

su keha kevadine toredus

nii soolati, et maitses kibedalt.

Küll oli mõru meie kella kuue

tee, sininikku aurav meresuue.

Vootõusust jälle orgu ehmudes

mõõn omad võimalused unetas,

veel niiskelt mõnusasti pehmudes

uus rand vee lagunedes punetas,

kuid näkineiu kohendades soomust

just nagu kohkus ühte iseloomust.

– Näe peo on täis su juuksetuttisid

ja tõmbelukk jäi kinni seelikus.

Loe üle nüüd neid küünejuttisid

mis tekitas su ülemeelikus.

– Kas räägid kodus ära? – Ah, mis tarvis.

Säh võta kamm, su pää on täitsa sarvis!


lk 179–180 Laulu võim