Renee Altrov

Juba paar aastat Berliinis elanud ja tegutsenud Mauno Meesit (31) andis sel nädalal välja uue albumi, mil pealkirjaks "Closer". Isikliku plaadifirma Grainy Records esimese väljalaskena ja kui varem teadsime teda kui artisti ja ansamblijuhti Sinine, siis nüüd trükkis ta plaadi autoriks ja esitajaks oma passinime.

Ja kuigi laulud on värskel plaadilt täpipealt sellised, mida saab kirjutada vaid ­Mauno Meesit, hõljuvad suursuguselt dirigeeritud elektrooniliste sümfo-lainetuste asemel kauamängivalt lo-fi-stiliseering ja akustilised kõlad. Krabinad, justkui katkine mikrofon, naturaalkitarrid.

Millest sai alguse sinu loomingu uus kõla? Kas kõigepealt jäid näppu 100 aasta vanune kitarr ja mikrofon 1940ndatest või sa just otsisid spetsiaalselt taolisi vahendeid, et oma nägemust täide viia?

Eelmise Sinise albumiga "Dreams Come True" andsin hästi palju energiat väljapoole ja ühel hetkel tundsin, et järgmise materjaliga pean minema tagasi enda sisse. Tegin teoks unistuse massiivsest suure lava saundiga albumist ja pärast seda tundsin, et kontrastiks on vaja enda ümber vaikus luua, enda sisse vaadata ja asju ainult endale öelda. Väärtustan nüüd vaikust ja õhku nootide vahel rohkem kui kunagi varem. Mulle pakuvad huvi mikroskoopilised mürad ja helitekstuurid elust enesest.

Lasin täielikult lahti oma varasematest plaanidest ja tahtsin teha midagi mida ma varem teinud ei ole ja näha kuhu ma selles otsingute protsessis välja jõuan. Alguses teadsin, et tahan lihtsalt erineva saundiga Sinise albumi teha, samas tekkis mul lisaks uuele elektroonilisele materjalile kõrvale teine eristuv suund - kindla meeleoluga akustiline ja minimalistlikum muusika. Niisiis kogusin ma enda nime all ilmuvale albumile "Closer" sellised lood, millel on sees teatud rahu ja vaikuse tunne. Neid laule kuulates ja mängides jääb aeg justkui natuke seisma. Toon selles muusikas esile akustilisi instrumente ja selliseid kõlasid, mida tavaliselt üles ei salvestata ja mida kuuled vaid väga vaikselt pilli mängides ja lauldes. Soovisin panna akustilised kitarrid niimoodi kõlama nagu seda varem tehtud ei ole. Katsetasin erinevate mikrofonidega ja mängisin pille vildi ja paksu papiga. Kõik laulud salvestasin vana Ameerika mikrofoniga Berliini elutubades sest see kõla on lähemal sellele kuidas ise enda häält tegelikult kuulen.

Et siis vanade instrumentide ja mikrofonideni jõudsin ma otsides vahendeid erinevateks kõladeks. Ma ei ole kindlasti põhimõtteline vana tehnika ja analoogsalvestuse kummardaja kuid teinekord on võimalik vanade pillide ja mikrofonidega saavutada oluliselt põnevamaid ja soojema kõlaga salvestusi kui uute vahenditega. Ma ei tahtnud salvestades sellist tulemust, kus eesmärgiks on kliiniliselt puhas ja korrektne helipilt. Vaikus ei pea salvestuses tähendama täielikku vaikust ja taustamürad võivad saada omaette eesmärgiks. Neid lugusid salvestades isegi rõhutasin vahel olukordi, mis mind varem seganud oleksid. Kui akna taga kallas vihma või lõid kirikukellad, siis tegin aknad lahti ja salvestasin pille edasi, et jäädvustada lugudesse veel rohkem aega ja ruumi.

Kuidas sa need vanad pillid üldse hankisid?

Leidsin Berliinist ühe laheda poe mis on täis vanasid mikrofone ja helitehnikat. Sain tänu neile katsetada ja teha salvestusproove paarikümne vana USA, Saksa ja Jaapani mikrofoniga. Avastasin ühe 1940ndate Ameerika mikrofoni, mis mind nii palju inspireeris, et salvestasin kogu albumi laulud lõpuks selle mudeliga. Saksa Ebays liigub ka üksjagu vanasid instrumente, kust muu hulgas leidsin ühe saja aasta vanuse Austria kitarri, mida ka albumi salvestamisel kasutasin.

Kas sa oled artisti nime vahetanud ka seoses kõlalise muutusega? Või tegutseb Sinine paralleelselt edasi?

Jah, otsus ka enda nime all muusikat välja anda tuli just eelkõige kõlalisest erinevusest võrreldes Sinise senise muusikaga. Kuna olen kindel, et lisaks uuele akustilisele muusikale soovin edaspidi jätkuvalt ka rohkem väljapoole energiaga ja elektroonilist muusikat teha, siis lõingi enda muusika kõlapildi järgi kaheks, et mitte ennast ja kuulajaid liialt segadusse ajada. Enda nime all siis akustilisema ja minimalistlikuma iseloomuga muusika ja Sinise all elektroonilised ja massiivsemad kõlad. Kui "Closer" albumi ja kontsertide kõrvalt aega üle hakkab jääma, asun uue Sinise plaadi kallale sest tugevat materjali on selleks juba üksjagu.

Lood iseenesest on põhimõtteliselt ehtne sinu käekirjaga muusika, ainult et kõla on lo-fi'm, akustilisem ja mitte niivõrd massiivne. Kuidas sellises dramaatilise elektropopi maailmas üldse suhtutakse kõlalistesse kõrvalekalletesse? Kas mõni süntesaatori/elektroonika purist võib sinus pettunud olla?

Selle plaadi muusikal pole tõesti seost elektropopi ega darkwave'i maailmaga, kuhu mu muusika varem kõlaliselt on sobitunud. Laulan neid lugusid eelkõige endale ja neis puudub popile ja rokile omane ambitsioon. Ma ei ole tegelikult ise kunagi enda muusikat näinud osana ühest kindlast subkultuurist või scene'ist. Osa mu muusikast on lihtsalt oma saundi ja meeleolu poolest siin-seal päris hästi omaks võetud, mille üle mul on loomulikult väga hea meel. Ja eks publiku jaoks määrab muusika kuuluvuse tihti ka  plaadifirma kes muusikat avaldab, üritused kus esined ja väljaanded kes su muusikat kajastavad.

Kindlasti ei tule kõik Sinise kuulajad minu enda nime all ilmuva muusikaga kaasa ja sel muusikal ei ole ka kohta tumemuusika skenes ega popraadiote edetabelites. Tundub, et alustan enda nime ja "Closer" albumiga puhtalt lehelt ja päris mitmes mõttes algusest ning võtan tänuga vastu selle mis kuulajad mulle tagasi annavad. Olen Berliinis elades ka hästi aru saanud väärtustest milleks ma üldse muusikat teen ja siinsete artistide ja publiku lihtsus on tõeliselt inspireeriv. Olen siin tegelikult üldse rohkem klaverimuusika ja ambient'i üritustel käinud ja leidnud üksjagu inspiratsiooni ka singer-songwriter'ite ja vabal laval esinevate sõprade tegemistest.

Jah, näen ka ise albumit "Closer" pigem enda kolmanda albumina kui päris debüütplaadina uue projektiga. Jätkan samasid teemasid ja lugu, mis kahel Sinise plaadil alustatud ning paar vanemat laulu, mis albumile jõudsid on kirjutatud samaaegselt kahe Sinise albumiga ja ootasid oma aega. See on omamoodi kümneaastane ring minu muusikast ja minust. Enamik lauludest on siiski täiesti uued ja sündinud viimasel kahel aastal.

Kuidas sa vaatad nüüd oma kahe eelmise albumi peale?

Olin Sinise esimese albumi ilmumise ajaks juba meloodiakäekirja poolest välja kujunenud ja kirjutasin sellesse muusikasse teatud aja enda elust, selle kes ja kus ma siis olin. Seega sai see plaat täpselt nii hea või halb kui elu, mida sel ajal elasin.

Teisel albumil tegin lisaks eneseväljendusele teoks ka unistuse kirjutada ja produtseerida popmuusikat ning panna mitmed enda lood kõlama läbi teiste lauljate. Näen kõiki enda albumeid kui teatud teekonda ja aja ning inimeste jäädvustamist lauludesse.

Viimase aasta - kahe jooksul olen päris selgelt tundnud, et justkui mingi ring on elus täis saanud ja olen jõudnud sarnasesse kohta, kus olin ligi kümme aastat tagasi enda esimese albumi materjaliga alustades. Ka siis alustasin ainult akustilise kitarri ja lauluga, aga ei kujutanud veel ette, et sellisel kujul võikski mu muusika toimida. Vahepeal jõudsin välja anda kaks albumit täis massiivseid kõlasid ja elektroonilist muusikat. Ja nüüd siis jõudsin tagasi kitarri ja laulu juurde ja alustan justkui paljusid asju esmakordselt ja väga värske energiaga. Samas hea äratundmisrõõmuga minevikust ja tohutult suurema kogemustepagasiga.

Kui su uus plaat on hästi intiimne, kas tundsid siis uue materjali või mõtetega alustades selgelt, et just intiimsusest oli varem puudu?

Võib nii öelda küll. Teadsin, et Sinise Rock Summeri esinemisega tõmban otsa kokku eelmise albumi kontsertidega ja soovin alustada millegi uuega, millel on erinev meeleolu ja millega saan minna rohkem sügavuti ja vaiksema ning naturaalsema kõla poole. Juba enne Berliini tulemist oli mul 2013. aasta suve lõpus suur sisemine laeng, vajadus ja inspiratsioon uueks ja erinevaks muusikaks. Maailm inimeste ümber on läinud nii kiireks ja valjuks, väärtused nii ajutiseks, et tundsin, et soovin luua midagi, mille kuulamiseks ja loomiseks peab aja maha võtma ja millel on oma sundimatu rütm. Midagi, mis saab tekkida vaiksest sõnast ja mõttest. Tahtsin enda ümber luua rahu, vaikuse ja tühjuse, mille baasilt saaks jälle midagi uut ja erilist tekkida.

Helide kõrval jõudsin sarnaste väärtusteni ka visuaalsetes töödes ja albumi kujundust tehes. Tegin üksjagu tööd, et leida visuaalselt midagi nii puhast ja vaikust ja rahu väljendavat kui võimalik. Otsisin nädalate viisi tulemusteta midagi sobivat Eesti illustraatorite, graafikute ja maalijate töödest ja lõpuks alustasin veebilehtedel väliskunstnike läbikammimist. Lõpuks jõudsin välja selleni, et üks mu enda varasem kavand, kolm joont kindlas paigutuses, on täpselt see, mida olin otsinud. Sellega on omamoodi seotud ka minu leibeli Grainy Records kontseptsioon, mille esimeseks reliisiks "Closer" album on. Soovin massitootmise ja kiirtarbimise kõrvale pakkuda midagi erinevat. Nii ilmubki "Closer" piiratud koguses vinüülil ja CD-l. Kuna minu disainerist abikaasa Anne on lisaks muule ka raamatukunstnikuna tegutsenud, siis soovin väärtustada ka seda oskust ja käsitsi valminud erireliiside kultuuri. Iga "Closer" CD ümbrise valmistame me paksust kaanepapist ning katame raamaturiidega ja kindlalt valitud paberiga. Kui 333 plaati läbi müüakse siis samasuguseid enam juurde ei tule.

Miks just Berliin?

Tegime otsuse Berliini kolida, sest see tundus koht, kus saame mõlemad ennast erialaselt teostada ja uusi kogemusi ning mõtteid koguda. Siia kolides arvasin, et jätkan sissekäidud rada Sinisega ja kasutan ära võimalusi ja kontakte, mis varem Saksa plaadifirma all avaldatud plaadid on toonud. Sain aga varsti aru, et soovin ennast täielikult uue helikeele leidmisele ja albumi kontseptsiooni arendamisele pühendada, mitte keskenduda varem tehtud loomingule. Plaanime küll varsti Eestisse tagasi tulla, et kodus enda tegemisi jätkata, aga hakkame kindlasti aegajalt siia tagasi tulema. Võib öelda, et oleme Berliini näol leidnud endale teise kodulinna.

Ma saan aru, et Berliin on mõjutanud sind ka loominguliselt. Mil viisil? Kas "Closer" poleks tõesti saanud Tallinnas valmida?

Kõige rohkem on ilmselt mu loomingut mõjutanud see, et ma ei ela Berliinis nii seltskondlikku elu kui Tallinnas. Albumi "Closer" suund tekkis tegelikult küll ­Eestis, enne Berliini kolimist, aga ma ei tea, kas oleksin sellega nii süvitsi läinud kui siin elades. Tuttavast keskkonnast lahkumine on andnud suurema vabaduse ja lubanud varasemast lahti ütelda ka muusikas. Berliini vaba õhkkond ja uus keskkond on viinud mind rohkem kastist väljas mõtlemiseni ja pannud ümber hindama nii mõnegi väärtuse loomingus ja inimestes.

Siia tulles said Tallinna kodustuudio asemel minu salvestusruumideks Berliini elutoad oma kõrgete lagede ja puitpõrandatega, millest kujunes samuti albumi "Closer" kontseptsiooni ja helipildi oluline osa. Samuti ei oleks ma Tallinnas tõenäoliselt jõudnud vanade instrumentide ja mikrofonidega salvestamiseni.

Milline on su tavaline päev Berliinis?

Kuigi olen tegelikult paras öökull, siis olen viimastel aastatel õppinud hindama vara ärkamist ja proovin päeva esimesel poolel saada tähtsamad asjad tehtud. Kuna olen aga iseenda peremees ja mu tööd on samal ajal ka hobid, siis ei oska ma endale päris vaba aega lubada. Nüüd on aga album produtseeritud, salvestatud, kujundused valmis ja ka plaadid trükikojast käes ja saan ka rohkem ekraani eest eemale. Üldiselt mööduvad päevad muusikaga tegeledes või sellega seonduvat organiseerides ja graafilise disaini töid tehes. Vabamatel hetkedel saab jalgrattaga ringi veereda, kanali ääres jalutada ja kontserte külastada. Viimased suurimad kontserdielamused sain näiteks Lubomyr Melnyku ja Nils Frahmi klaverikontsertidelt.

Kas annad seal ka kontserte?

Tegin hiljuti ühe soolo-performance'i Sinise elektroonilise instrumentaalkavaga, kui sain kutse soojendada Postbahnhofi klubis plaadifirma bossi bändi Diary of Dreams. Üritus läks korda ja publik võttis mu soojalt vastu. Aga nagu varem mainisin, ei ole ma Berliinis enda varasemale loomingule aega pühendanud ja ka kontserte otsinud. Nüüd on uus album ja kontserdikava valmis ja hakkan ka esinemisvõimalustega tegelema. Esimene Berliini kontsert uue kavaga toimub 8. mail Jää-ääre kohvikus, kus esitlen "Closer" albumit.

Mauno Meesiti albumi presentatsioonid toimuvad 15. mail klubis Philly Joe's Tallinnas ning 22. mail Indiefestil Genklubis Tartus. Vaata ka www.maunomeesit.com ja www.grainyrecords.com.