Laundž sci-fi’st kummarduseni karvaseperioodi Kraftwerkile

Estrada Orchestra „Zucker Tanzclub“
7/10

Estrada Orchestra “Zucker Tanzclub”

Fnr

7/10

Ma ei tea täpselt, kuidas Estada Orchestra (EO) loomeprotsess välja näeb, aga need lood kõlavad sellel albumil, nagu oleks EO pigem jämmiv kollektiiv kui kõike täpselt ette projekteeriv bänd.

See ei ole alati hea, sest selliste väga pikkade instru-rokk-jämmide põhihäda on, et need võivad eeskätt helikandjalt kuulates mitmel põhjusel koledasti venima kippuda.

„Zucker Tanzclubil“ õnneks neid vigu küljes pole ja tundub, et põhjus on selles, et ehkki EO ­kõlab küll, nagu tegeleks nad jämmimisega (on ikka kole sõna), ei tee nad seda mitte. Või siis ei tee vähemalt kogu aeg, vaid neil on olemas selle kaootilise (ja sel plaadil üsna hämara) džungli kaart, kus nad seiklevad, ja Misha Panfilovil, bändi liidril ja lugude autoril, on ettekujutus, millal miski kusagile jõuab ja lõpeb.

Liiatigi jõuavad nad (vähemalt plaadi esimesel poolel) iga kord enne seda, kui mingi loo „minek“ võiks igavaks muutuda, tõmmata taskust mingi pöörde, söösta läbi mingi kurvi. Nii kujunes plaadi isiklikuks lemmikuks keskmine lugu „Fish Sticks Rhapsody“. Oma uneleva, tundliku algusega oleks see kui lõigatud välja mõnest 60ndate lõpu lounge-sci-fi-filmist, misjärel paisub lugu musta õhupallina plahvatuse piirimaile, vaibub siis taas kusagile jahedasse fuajeesse, et seejärel lõppvaatuses sünkoobitihedalt põrkleva bassi turjal ummisjalu mööda koridori minema kapata (kas selle lõpus valgus on, on iseasi). Hästi meeldib ka avaträkk „Hold my Plasticine Hands Tight“, kus ulatavad sõbralikult käe Fela Kuti saksofonid, justkui mõne Skandinaavia lastesarja flööditrillerid, taustal paukumas DFA Recordsi nullindate alguse tantsupungi biit (jah, ega neid võrdlusi ju tegelikult vaja pole, aga mis sa teed).

Kuuldused EO nihkumisest kraut-maailma osutuvad tõeks albumi nimipalas, 17minutilises rännakus, mis polegi vast niivõrd kompositsioon, kuivõrd kodune ülesanne õppeaines Kosmische Musik, keskendudes rohkem ühe epohhi ja muusikastiili helipildi järeleaimamisele. Nii kergitab EO ühtlasi soni Kraftwerki 70ndate alguse karvikuperioodile ja nende träkile „Ruckzuck“. Kuid ma pole kuigi kindel, kas see soni ikka pidanuks enam kui veerand tunniks õhku jääma.

„Zucker Tanzclubi“ esitluskontsert toimub 28. novembril Sveta baaris, Tallinnas.