Laurence Boyce soovitab: Dredd

Ilmselt kõik, kes näinud kohutavalt halba 1955. a filmi “Kohtunik Dredd” (Judge Dredd) Sylvester Stallone’iga peaosas, imestavad, et keegi üldse viitsis sellest uustöötluse teha.

2012. a “Dredd” Karl Urbaniga peaosas võib paista järjekordse katsena koomiksi edu peal sõites raha välja pressida, kuid on hoopis värskendavalt sünge ja apokalüptiline superkangelase lugu.

Koomiks nimega “Kohtunik Dredd” hakkas ilmuma aastast 1977 Briti koomiksiväljaandes 2000AD. Tegevuspaigaks anti-utoopiline tulevik ja tegelasteks Mega City 1 – sõjas hävinud Ameerika viimase jäänuse – elanikud ja Kohtunikud: kohalik politseijõud, kes hoiab linna kontrolli all, tegutsedes nii kohtuniku, vandekohtu kui hukkaja rollis. Tähtsaim Kohtunikest on täielikult oma tööle pühendunud Dredd: müstiline kandilise lõuaga tegelane (kiivri tõttu pole ta nägu kunagi näha). Karakter, kelle parempoolsed vaated (mis tegid populaarseks Dirty Harry filmid) on miksitud vasakpoolse satiirisoonega, on ajahambale vastu pidanud ja siiani populaarne.

Dreddi viimane tulemine suurel ekraanil on vältinud kompromisse, mida tegi Stallone’i film (seal võttis Dredd fännide ehmatuseks maski maha) ja on nüüd läinud mööda sünget ja julget teed. Oma kompromissitus vägivaldsuses (nii toonis kui tegevuses – kui Dredd ja uus värvatu peavad narkokuningannalt kõrghoone üle võtma –, meenutades 2011. a filmi “The Raid”) ning uhke tumedatoonilisuse poolest on uus “Dredd” märgatavalt erinev filmidest meile harjumuspärase kena ja korrektse superkangelasega.

Tallinn – CC Plaza, Solaris;
Tartu – Ekraan, Narva – Astri