Laurence Boyce soovitab: “Philomena”

“Philomena” sobib tänavuse filmiaasta peamiste auhinna­kandidaatide hulka, sest põhineb tõestisündinud lool.

Küll aga on tegu ühe vaoshoituma filmiga sellest pundist, kuhu kuuluvad muuhulgas näiteks “12 aastat orjana” ja “Ameerika afäär”. Kuid “Philomena” tagasihoidlik olemus ei tähenda, et filmis jääks dramaatilisusest vajaka. Pigem vastupidi – selles loos, milles ema otsib oma kadunud poega, on väikesed momendid tähendusrikkad ja olulised, sest nende kaudu leiavad inimesed iseendid, olles teel teadmiste, lunastuse ja andestuse poole.

1950ndate Iirimaal jääb teismeline Philomena Lee (Sophie Kennedy Clark) põgusast laadatutvusest rasedaks. Kuna neiu elab rangelt katoliiklikus riigis, sunnitakse teda pärast lapse sündi asuma tööle pesumajja, et oma patu eest nii füüsiliselt kui vaimselt karistust kanda. Tema poeg Anthony adopteeritakse peagi jõukasse perre ja Philomenale ei jää muud kui mälestused nunnade kalkusest ja poja kaotusest.