Laurentsiuse limpsitud maalid ja Love Graffiti
Laurentsiusel (kodanikunimega Lauri Sillak, 37) on kuni 2.
juulini Tallinnas Hobusepea galeriis avatud näitus “Vaikelud.
Portreed”. Väljas on muuhulgas järjekordne presidendi portree
pisaraga silmanurgas (Toomas-Henrik Ilvesele on eelnenud Arnold
Rüütel ja Kunstnike Liidu president Jaan Elken), mõned
Yummy’d – Laurentsiuse kuulsad Madalmaade stiilis puuviljalised hea
ja halva tundmise puult – ning mitmed teised uuemad ja vanemad portreed
ja natüürmordid.
See võib tunduda
imelik, et kaasaegse kunsti näitusel eksponeeritakse portreid ja
vaikelusid, aga Laurentsiuse puhul on see mõistetav, isegi
ootuspärane. Samas on ta akadeemilises laadis maalidel alati juures ka
mõni riugas, sest kes võtakski tänapäeval
tõsiselt kunstnikku, kes maalib traditsioonilises stiilis ja teemadel?
Laurentsius läheneb kunstile “keel põses” huumoriga ja
apelleerib vaataja ootusele, et kuldraamiga maal on püha
muuseumieksponaat, et siis teda mõne nipiga alt vedada.
Plaan teha näitus portreedest ja vaikeludest oli Laurentsiusel juba
ammu, aga seekord osutasid teosed kunstnikule vastupanu.
“Mul
oli selle näituse jaoks pooleli kolm tööd, mis ei tulnud ega
tulnud välja, ma kaotasin neisse juba igasuguse usu,”
räägib ta. “Ühe neist, surnupealuu, tegin ikkagi
lõpuni, kuigi oleksin tahtnud ta ära visata, lõpuks tuli
päris hea.” Näitusel on üks pisike maal, mis on
hõbedase spreiga üle lastud ja ära rikutud. “See on
üks väike portree, mille sodisin üle,” räägib
Laurentsius. “Mind huvitas, mis emotsiooni tekitab näitusel
vägivalla ohvriks langenud töö.”
Kas see oli
enne sodimist hea maal? Lauri kõhkleb vastusega: “Ei olnud. Aga
oleks võinud olla! Mida parem töö rikkuda, seda parem tuleb ka
rikutud töö.” Laurentsiusele meeldib Robert
Rauschenbergi
teos kustutatud Willem de Kooningi joonistusest.
Võib-olla
tuleb vaikelude ja portreede temaatika Laurentsiuse hiljutisest isaks saamisest
ja leebumisest? “Lapse tulek mu loomingut väga ei
mõjuta,” ütleb Lauri. “Või tegelt, kirjuta, et
see mõjub innustavalt – kui laps palju karjub, lähen
ateljeesse maalima. Tegelikult on ta täitsa tore beebi.”
Laurentsiusel on oma maalidega keeruline suhe, ta räägib neist nagu
isiksustest, kes nõuavad pühendumist ja enesedistsipliini.
“Limpsitud maali tegemine käib mulle jubedalt närvidele, ma
pean väga keskenduma ja iga liigutust kontrollima. Akadeemiline maalilaad,
milles töötan, on väga vaevarikas. Kannan värvi peale
kiht-kihilt, iga kihi järel peab värv kuivama ja siis olen vaimselt
nii läbi, et ei suudakski kohe edasi töötada, pean puhkama.
Kihte tuleb kokku kolm-neli, pärast panen veel praolaki, mis jätab
pragunenud pinna efekti.”
Laurentsiuse maalilaad on
eesti kaasaegses kunstis päris erandlik, lisaks maalimisele
muuseas ka kehakultuuri ja inglise filoloogiat õppinud kunstnik on
pidanud selle tehnika omandama iseseisvalt. Praegu õpetab ta ise
seitsmendat aastat tudengeid Kunstiakadeemia maalikateedri dotsendina.
“Akadeemilist maali õpetas mulle ainsana natuke Nurkse
(Kunstimuuseumi restaureerimisosakonna juhataja Alar Nurkse – toim.).
Tegelikult maalingi vist täitsa valesti. Vahel näen, et maalis on
paar viga, ega saagi neid välja. Mõnikord ütleb närv
üles ja tuleb selline tunne, et lööks maalist jala läbi.
Gräffiti-laadsete töödega on vastupidi, nende peal elan ennast
välja.”
Gräffiti on teine poolus Laurentsiuse
loomingust, eesti kunstis on ta ilmselt olulisim gräffiti-esteetika
viljeleja. Vastukaaluks auväärsele maalikunstile mõjutab seda
leidlik ja energiline tänavakultuur ning turvalise esteetika ja reaalsuse
illusiooni asemel töötavad süüdimatu suhtumine ja
üleva kunsti väljanaermine.
“Kui esimest korda
90ndatel New Yorgis käisin, olin hästi pettunud, et metroodest oli
kogu gräffiti ära koristatud”, räägib Laurentsius.
“Neil oli siis just suur gräffiti likvideerimise kampaania ja
metroorongid olid uute ja puhaste vastu välja vahetatud. Minu arvates
nägi see välja, nagu midagi oleks puudu.” Ometi ei poolda
Laurentsius igasugust gräffitit, ka siin hindab ta oskuslikkust ja
reegleid. Vanalinna gräffiti ei sobiks, arvab ta. Laurentsius on tegelenud
loomingulise bandiitlusega ohtralt: tsiteerinud, ümber
töödelnud, sodinud ja põletanud teiste kunstnike ja enda
teoseid, kuid reaalellu ta seda üle ei kannaks. “Lõhkumine
üldiselt on nõme ja lõngapoe akende sissepeksmine teeb
haiget.”
Viimase paari aasta jooksul on tal
valminud kaks “Love Graffiti” pannood. Need on transporditavad
teosed, mis lähtuvad gräffitist, selgitab Lauri. Üks neist oli
eelmisel aastal väljas Kunstihoone galerii näitusel, teise tegi ta
hiljuti Saksamaal Büdelsdorfis näituse “Nord Art 07”
jaoks kohapeal. Laurentsiuse ateljee Pelgulinnas mahutaks 5,2 m pikkue taiese,
“Love Graffiti” pikkus on 7,5 m. Saksamaa vanas malmivalutehases
oli ruumi küll.
Kuidas “Love Graffiti” tegemine
käib? “Kõigepealt teen kavandi. Siis kannan kujutise
puitplaadi peale, lõikan välja ja katan vana plekiga ning panen
neete täis. Viimase “Love Graf-fiti” katsin värviga,
kasutasin emaili ning täheeristused markeerisin neetidega. Mulle on alati
meeldinud paksu emaili tekstuur.”
Tundub, et Laurentsiusel
käivadki näitused lainetena, järgmiseks on ilmselt oodata tema
loomingu destruktiivset poolt. “Ma tahaksin tegelikult videot
teha,” ütleb kunstnik, “aga kõik mu ideed on reaalsuses
teostamatud.”