VALLO KRUUSER

Laurentsiusel (kodanikunimega Lauri Sillak, 37) on kuni 2. juulini Tallinnas Hobusepea galeriis avatud näitus “Vaikelud. Portreed”. Väljas on muuhulgas järjekordne presidendi portree pisaraga silmanurgas (Toomas-Henrik Ilvesele on eelnenud Arnold Rüütel ja Kunstnike Liidu president Jaan Elken), mõned Yummy’d – Laurentsiuse kuulsad Madalmaade stiilis puuviljalised hea ja halva tundmise puult – ning mitmed teised uuemad ja vanemad portreed ja natüürmordid.

See võib tunduda imelik, et kaasaegse kunsti näitusel eksponeeritakse portreid ja vaikelusid, aga Laurentsiu­se puhul on see mõistetav, isegi ootuspärane. Samas on ta akadeemilises laadis maalidel alati juures ka mõni riugas, sest kes võtakski tänapäeval tõsiselt kunstnikku, kes maalib traditsioonilises stiilis ja teemadel? Laurentsius läheneb kunstile “keel põses” huumoriga ja apelleerib vaataja ootusele, et kuldraamiga maal on püha muuseumieksponaat, et siis teda mõne nipiga alt vedada.

Plaan teha näitus portreedest ja vaikeludest oli Laurentsiusel juba ammu, aga seekord osutasid teosed kunstnikule vastupanu.

“Mul oli selle näituse jaoks pooleli kolm tööd, mis ei tulnud ega tulnud välja, ma kaotasin neisse juba igasuguse usu,” räägib ta. “Ühe neist, surnupealuu, tegin ikkagi lõpuni, kuigi oleksin tahtnud ta ära visata, lõpuks tuli päris hea.” Näitusel on üks pisike maal, mis on hõbedase spreiga üle lastud ja ära rikutud. “See on üks väike portree, mille sodisin üle,” räägib Laurentsius. “Mind huvitas, mis emotsiooni tekitab näitusel vägivalla ohvriks langenud töö.”

Kas see oli enne sodimist hea maal? Lauri kõhkleb vastusega: “Ei olnud. Aga oleks võinud olla! Mida parem töö rikkuda, seda parem tuleb ka rikutud töö.” Laurentsiusele meeldib Robert
Rauschenbergi teos kustutatud Willem de Kooningi joonistusest.

Võib-olla tuleb vaikelude ja portreede temaatika Laurentsiuse hiljutisest isaks saamisest ja leebumisest? “Lapse tulek mu loomingut väga ei mõjuta,” ütleb Lauri. “Või tegelt, kirjuta, et see mõjub innustavalt – kui laps palju karjub, lähen ateljeesse maalima. Tegelikult on ta täitsa tore beebi.”

Laurentsiusel on oma maalidega keeruline suhe, ta räägib neist nagu isiksustest, kes nõuavad pühendumist ja enesedistsipliini. “Limpsitud maali tegemine käib mulle jubedalt närvidele, ma pean väga keskenduma ja iga liigutust kontrollima. Akadeemiline maalilaad, milles töötan, on väga vaevarikas. Kannan värvi peale kiht-kihilt, iga kihi järel peab värv kuivama ja siis olen vaimselt nii läbi, et ei suudakski kohe edasi töötada, pean puhkama. Kihte tuleb kokku kolm-neli, pärast panen veel praolaki, mis jätab pragunenud pinna efekti.”

Laurentsiuse maalilaad on eesti kaasaegses kunstis päris erandlik
, lisaks maalimisele muuseas ka kehakultuuri ja inglise filoloogiat õppinud kunstnik on pidanud selle tehnika omandama iseseisvalt. Praegu õpetab ta ise seitsmendat aastat tudengeid Kunstiakadeemia maalikateedri dotsendina. “Akadeemilist maali õpetas mulle ainsana natuke Nurkse (Kunstimuuseumi restaureerimisosakonna juhataja Alar Nurkse – toim.). Tegelikult maalingi vist täitsa valesti. Vahel näen, et maalis on paar viga, ega saagi neid välja. Mõnikord ütleb närv üles ja tuleb selline tunne, et lööks maalist jala läbi. Gräffiti-laadsete töödega on vastupidi, nende peal elan ennast välja.”

Gräffiti on teine poolus Laurentsiuse loomingust, eesti kunstis on ta ilmselt olulisim gräffiti-esteetika viljeleja. Vastukaaluks auväärsele maalikunstile mõjutab seda leidlik ja energiline tänavakultuur ning turvalise esteetika ja reaalsuse illusiooni asemel töötavad süüdimatu suhtumine ja üleva kunsti väljanaermine.

“Kui esimest korda 90ndatel New Yorgis käisin, olin hästi pettunud, et metroodest oli kogu gräffiti ära koristatud”, räägib Laurentsius. “Neil oli siis just suur gräffiti likvideerimise kampaania ja metroorongid olid uute ja puhaste vastu välja vahetatud. Minu arvates nägi see välja, nagu midagi oleks puudu.” Ometi ei poolda Laurentsius igasugust gräffitit, ka siin hindab ta oskuslikkust ja reegleid. Vanalinna gräffiti ei sobiks, arvab ta. Laurentsius on tegelenud loomingulise bandiitlusega ohtralt: tsiteerinud, ümber töödelnud, sodinud ja põletanud teiste kunstnike ja enda teoseid, kuid reaalellu ta seda üle ei kannaks. “Lõhkumine üldiselt on nõme ja lõngapoe akende sissepeksmine teeb haiget.”

Viimase paari aasta jooksul on tal valminud kaks “Love Graffiti” pannood. Need on transporditavad teosed, mis lähtuvad gräffitist, selgitab Lauri. Üks neist oli eelmisel aastal väljas Kunstihoone galerii näitusel, teise tegi ta hiljuti Saksamaal Büdelsdorfis näituse “Nord Art 07” jaoks kohapeal. Laurentsiuse ateljee Pelgulinnas mahutaks 5,2 m pikkue taiese, “Love Graffiti” pikkus on 7,5 m. Saksamaa vanas malmivalutehases oli ruumi küll.

Kuidas “Love Graffiti” tegemine käib? “Kõigepealt teen kavandi. Siis kannan kujutise puitplaadi peale, lõikan välja ja katan vana plekiga ning panen neete täis. Viimase “Love Graf-fiti” katsin värviga, kasutasin emaili ning täheeristused markeerisin neetidega. Mulle on alati meeldinud paksu emaili tekstuur.”

Tundub, et Laurentsiusel käivadki näitused lainetena, järgmiseks on ilmselt oodata tema loomingu destruktiivset poolt. “Ma tahaksin tegelikult videot teha,” ütleb kunstnik, “aga kõik mu ideed on reaalsuses teostamatud.”